Kindral johan laidoner




Yüklə 44.64 Kb.
tarix25.04.2016
ölçüsü44.64 Kb.
KINDRAL JOHAN LAIDONER

(12. veebruar 1884 – 13. märts 1953)


Oma maailmavaate poolest olen optimist

Kindral ja Eesti sõjavägede ülemjuhataja Vabadussõjas Johan Laidoner sündis 12. veebruaril 1884 Viljandimaal Viiratsi vallas Raba talus Jaak Laidoneri (1854–1911) ja Mari neiupõlve nimega Saarseni (1851–1938) esimese pojana.

Johani isa Jaak oli töökas ja mitmekülgsete vaimsete huvidega mees, oskas põllu-, tisleritööd ning oli hea vankrimeister ja puusepp ehituste peal.

Ema Mari oli julge ja tahtejõuline naine. Teda huvitas nii küla- kui ka linnaelu, nii võis teda näha igal pool osavõtja või vähemalt pealtvaatajana.

Johani vanemad armastasid palju lugeda.

...Kõik raamatud, mis olid minu isal, olid ka emal läbi loetud.... J. Laidoner
Johanil oli kolm venda Villem (1886–1915), Peeter (1888, jäi kadunuks I maailmasõja ajal) ja Oskar (1890–1914).
1891. aastal koliti Viiratsi kooli Asumaa tallu (seal elati kolm aastat).1894. aastal kolisid Laidonerid Viljandisse Järve tänava majja nr 5.
Seitsmeaastaselt läks Johan karjapoisiks. 10-aastaselt oli ta Karula vallas Laane metsavahi juures karjuseks.
Haridus
...Minu kooliaja algus läks aga just kokku vallakoolide venestamisajajärguga ja me pidime kõik täie jõuga hakkama vene keelt õppima... Laidoner
Johani õpingud algasid Viiratsis. Lugemise sai ta selgeks kuueaastaselt ema ja isa käe all.

Kooli astus ta 8-aastasaelt ja õppis Asumaa vallakoolis aastatel 1892–1894.

Õppimine ei valmistanud Johanile raskusi, lemmikaineks oli maateadus. Lapsepõlves unistas ta metsateadlaseks saamisest.

1894. aastal läks Johan Viljandi linna algkooli, mille lõpetas 1897. aastal väga heade tulemustega. Koolijuhataja oli sel ajal ärkamisaegne luuletaja Friedrich Kuhlbars. Kool oli saksakeelne.

Edasi jätkas Johan õpinguid Viljandi linnakoolis. Lõpetanud 1900. aastal 16-aastaselt linnakooli, muutus rahapuudus takistuseks edasiõppimisel.

Ainus võimalus edasiliikumiseks näis olevat sõjaväeteenis koos peatse astumisega sõjakooli.




Johan Laidoner ja Maria Kruszewska
Johan, kes õppis Vilniuses jalaväe junkrukoolis, kohtus esimest korda oma tulevase abikaasa Maria Kruszewskaga 1905. aastal Vilniuses. Sellest ajast jäädi ka kirjavahetusse. Taas kohtuti 1911. aastal (ühel kontserdil) Peterburis. Abielu sõlmiti 30. oktoobril 1911. aastal. 21. märtsil 1913 sündis poeg Michael, keda hakati hellitavalt kutsuma Mišaks.
Maria oli päritolult poolatar. Tema vanaisa pärines vanast Poola aadlisuguvõsast. Maria oli Alevtina ja Antoniusz Kruszewski viies laps. Maria isa oli insener ja viibis vähe kodus. Maria ema lahutas ning abiellus teistkordselt venelase Alešinskiga. Kasuisa hoidis Mariat väga, samas oli kodune kasvatus väga range. Mariast sirgus intelligentne naine, kes armastas lugeda, valdas mitut keelt (poola, saksa, prantsuse, inglise, vene ja eesti keelt) ning mängis klaverit. Klaver ja muusika saatsid teda kogu elu.

Michkael e Miša, Mihkel
Miša oli pikka kasvu spordilembeline poiss,

Õppis Westholmi gümnaasiumis. Ta oli andekas õpilane, prantsuse keelt oskas ta juba enne kooli.


Igal juhul püüame talle anda keelte oskuse. Meie poolt oleks lausa kuritegu jätta see tegemata. J Laidoner
Kodusteks keelteks olid prantsuse, inglise ja eesti keel. Omavahel kirjutati aga vene keeles.
Michael sai 20 aprillil 1928 õnnetult surma, olles vaid 15 aastane. Ta valmistus järgmisel päeval sõitma Inglismaale keeleõppele ja, asju pakkides, hüüdis emale teisse tuppa „Ema, ma lasen ennast maha!“ Maria vastas „Ah, ära mängi! Pane see püss ära!“ Aga ta laskiski.
Samal aastal võtsid nad kasupojaks Maria vennapoja Aleksei Kruszewski, kes oli Mišaga ühevanune, sündinud 1. juunil 1913. Ta lõpetas Tallinna vene gümnaasiumi 1934. aastal ning astus Tartu Ülikooli õigusteaduskonda. Kuulus Eesti Üliõpilaste Seltsi. Aleksei läbis kohustusliku ajateenistuse ratsarügemendi 3. eskadronis. 1940–1941 töötas dekoraatorina. Ta vangistati NKGB poolt 30. juunil 1941 ning ta suri sama aasta 26. novembril Solikamski vangilaagris.
Laidoneride kodu
Enne I maailmasõda ja sõja ajal elasid Laidonerid Kaukaasias ja Venemaal. Pärast Johan Laidoneri Eesti sõjaväkke astumist tuli 1919. aastal Eestisse ka Maria ning 1920. a aprillis koos Maria emaga ka Miša. Maria ja Johan elasid esialgu dr. Jaan Raamoti juures.
Linnakodu Õllepruuli tänaval ostsid Laidonerid 1920. aastal. Kahekordne sammastega härrastemaja oli ehitatud 18. sajandil ning oli olnud kunagi von Kügelgenide suvemõis. Suures aias olid lilled, marjapõõsad, õuna- ja kirsipuud. Maja keldris olevat olnud lasketiir, kus ka Miša käis sõpradega laskmist harjutamas.

Laidonerid ise elasid esimesel korrusel, teist korrust üürisid kindralmajor Herbert Brede perekonnale.

Teiseks koduks oli Viimsi mõis, mille kindral Laidoner sai 1923. aastal Eesti riigilt autasuks Vabadussõja eduka juhtimise eest. Mõis oli Laidoneride suvekoduks. Viimsisse rajati puu- ja juurviljaaiad ja tiigid. Põlispuudest park oli mõisa suurimaks väärtuseks ning selle eest hoolitses Johan ise. Maria huviks olid lilled.

Nagu vanemad, armastas lugeda ka Johan. Õllepruuli tänava majas oli suur raamatukogu. Tähtis osa oli sõja-, sõjaajaloolisel ning sõjateaduslikul kirjandusel. Peale selle oli veel ilukirjandust, samuti raamatuid loodusteaduste ja maateaduse vallast.

Laidoneri huvitas eesti ajalugu,põhjalikumalt uuris ta Eestimaa muinaslinnuseid. Tema kollektsioonis olid mitme linnuse plaanid.

Vangistus
17.– 18. juunil 1940 aastal okupeerisid Nõukogude väed Eesti. Johan Laidoner koos abikaasaga küüditati Viimsist 19. juuli 1940 Venemaale Penza linna.

Kaasa lubati võtta kõik, mida nad tahtsid, isegi kaks buldogi. Aega asjade pakkimiseks anti kaks tundi. Nad võtsid kaasa ka hulga raamatuid. Kuni Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahelise sõja alguseni 1941. a juunis elasid Johan ja Maria Laidoner Penzas väljasaadetu režiimil, 28. juunil 1941 nad arreteeriti.



Imelik on see inimese elu! Suhteliselt hilja aegu tagasi võeti mind suure pidulikkuse ja lugupidamisega vastu Moskvas, sõlmisin Stalini ja Molotoviga lepingu, ja nüüd olen vangis. J. Laidoner

Laidonerile esitati süüdistus Vene NFSV kriminaalkoodeksi paragrahv 58 – 13 järgi.“ Aktiivsed teod või aktiivne võitlus töölisklassi ja revolutsioonilise liikumise vastu, mida on avaldatud tsaristliku korra ajal või kontrrevolutsiooniliste valitsuste juures kodusõja perioodil vastutavatel või salajastel ametikohtadel olles. Kolm aastat kuni mahalaskmine“.

1941. aastal toimunud ülekuulamistel, mida oli kokku 25, ei tunnistanud Laidoner ennast süüdi.

1941. aasta detsembris haigestus Laidoner. 1941. aasta märtsis juurdlus peatati erakorralduseni.

1942. aasta 5. septembri öösel viidi Maria ja Johan Penzast Moskvasse Butõrka vanglasse.

14. septembril saadeti nad Kirovi vanglasse, kust 1945. aastal viidi üle Ivanovo vanglasse. Seal olid nad seitse aastat. Maria ja Johani üksikkongid olid kõrvuti. Neil lubati olla terve päeva koos. 1948. aastal lõhkes Johanil veresoon peas (insult), aga ta paranes ja sai kõnevõime tagasi.

29. veebruaril 1952. aastal otsustatakse juurdlust jätkata ja juurdlus Laidoneri asjas lõpule viia . Samal aastal viidi Laidonerid uuesti Butõrka vanglasse. Ülekuulamiste käigus tunnistab Laidoner ennast süüdi. Ta mõistetakse 25 aastaks vangi, karistuse kandmist hakati lugema 26. juunist 1941. aastast. Varandus konfiskeeriti.

Maria nägin oma meest Butõrka vanglas vaid üks kord paar minutit uurija juures. Johani tervis oli halb ning riietus vilets. Maria küsimustele ta ei vastanud. See oli viimane kord, kui Maria nägi Johan Laidoneri.


1952. mais viidi mõlemad Vladimiri vanglasse, kus Johan suri 13. märtsil 1953.
...Põgeneda ma ei kavatsenud, ei plaaninudki seda teha. Elu on elatud ma ei ole enam nii noor... J. Laidoner 1941
Maria vabastati vanglast 1954. aastal. Kuus ja pool aastat elas ta Melenki linnakeses, kus andis klaveritunde. Loa naasta Eestisse sai ta 1961. aastal. Eestis lubati tal elada Haapsalus. Maria suri 12. novembril 1978 Viljandimaal Jämejala haiglas ja maeti Tallinna Aleksander Nevski kalmistule (Siselinna kalmistu osa) oma poja kõrvale.
Minu mees oli mu õnn ja mu õnnetus... M. Laidoner

6. augustil 1901 aastal astus Johan Laidoner vabatahtlikuna vene keiserlikku sõjaväkke – 110. Kaama jalaväepolku Kaunases.


14. septembrist 1902 kuni aastani 1905 õppis Vilniuses jalaväe junkrukoolis, mille lõpetas alamleitnandina.
Junkrukoolides õppisid sõjaväelased, kes elitaarsetesse kadetikoolidesse ei pääsenud. Venemaa oli seisuslik riik. Talupojaseisusest kõrgemasse seisusesse pääsemiseks oli eestlastel kaks põhilist võimalust: kas läbi ülikooli või sõjakooli. Tsiviilteenistus- või sõjaväe auastmete süsteem võimaldas eduka karjääri korral omandada ka isikliku või pärandatava aadlitiitli.
Kooli lõpetamisel määrati Laidoner 4. mail 1905 teenistusse 13. Jerevani Tema Kõrguse ihukaitsegrenaderide polku Kaukaasias.
1909. aastal sooritas ta edukalt Peterburi keiserliku Nikolai sõjaväeakadeemia sisseastumiseksami.
Vastuvõetavad pidid olema enne teeninud vähemalt kolm aastat ohvitserina rivis (sõjaväes), auastmepiiriks oli alamkapten. Katsed olid kirjalikud: taktika, poliitiline ajalugu, maateadus, vene keel ja kaks taktikalist ülesannet. Teine katse oli suuline, katsealused jaotati gruppideks. Suulisel eksamil nõuti taktikat, administratsiooni, fortifikatsiooni, suurtükiasjandust, matemaatikat, ajalugu, maateadust, kõigi väeliikide määrustikke, saksa ja prantsuse keelt. Lisaks katsed joonistamises ja ratsutamises.

Esimese kursuse õppeaineteks olid: inseneri- ja suurtükiala, taktika, geodeesia, Vene sõjaajalugu, üldine sõjaajalugu, administratsioon, topograafia, Vene ajalugu, riigiõigus, rahvusvaheline õigus. Euroopa ajalugu, vene, saksa, prantsuse ja inglise keel, praktilised tööd taktika alal ja ratsasõit. Vanemal kursusel jätkusid keeled ning juurde tulid mõned ained sõjandusest nagu näiteks strateegia, statistika ja sõjamereasjandus. Praktilised tööd olid administratsiooni, taktika ja statistika alal.


Akadeemia kõrval kuulas Laidoner Peterburi ülikoolis loenguid rahvusvahelisest õigusest ja majandusteadusest. Sõlmis tutvusi Peterburi eesti seltskonnas, külastas muuseume, ooperit ja kontserte.
1. juunil 1912 aastal lõpetas Johan Laidoner sõjaväeakadeemia 1. järgu diplomiga ning teda autasustati „eeskujulike tulemuste eest teaduses“ Püha Anna ordeni III klassiga.
1913. aastal määrati ta 1. Kaukaasia kütipolgu rooduülemaks.

Just I maailmasõja eel või alates 1914. aasta juulis või augustis viidi ta sealt üle III Kaukaasia korpuse staapi kindralstaabi ohvitseriks. Selle korpusega läks ta edelarindele — Galiitsiasse. Kindralstaabi kaptenina juhtis ta mitut edukat luureretke, mille eest sai ta Püha Jüri 4. järgu ordeni ja Püha Jüri mõõga.


1915. aastal määrati kapten Laidoner 21. diviisi staabi vanemadjutandiks; novembri või detsembrikuus saadeti ta Läänerinde staapi luureosakonna ülema abiks.

21. diviisi ülem kindralmajor Nekrassov avaldas Laidoneri lahkumise puhul diviisile käskkirja, kus iseloomustas Laidoneri kui äärmiselt külmaverelist, suure töö- ja kiire otsustusvõimega inimest, kes kaitses omi mõtteid lihtsalt ja mõjuvalt.

1917. a määrati Laidoner Kaukaasia Grenaderidiviisi staabiülemaks, sama aasta oktoobris aga viidi üle 62. diviisi staabiülemaks Molodetšnosse Minskist umbes 50 km loodes.

1917. aasta alguseks oli Venemaa jõud otsas. Rindel tabas Vene vägesid üks lüüasaamine teise järel. Sõjavägi lagunes. Üle pooleteise miljoni sõduri oli oma väeosadest deserteerunud.


Eesti rahva suurimaks sooviks tol ajal oli mööda Venemaad laiali paisatud eesti sõjameeste koondamine kodumaale ja rahvusväeosade loomine.

25. aprillil 1917 kirjutas Venemaa sõjaminister Aleksandr Gutškov alla Eesti rahvusväeosade formeerimise päevakäsule.

Juulikuus arutas rahvusväeosade loomist I eesti sõjaväelaste kongress, kus oli esindatud 50 000 eesti sõjameest. Järk-järgult loodi I eesti diviis, mille ülemaks kutsuti alampolkovnik Johan Laidoner.
Johan Laidoner Eesti Vabariigi teenistuses
Laidoner, olles kursis Eestis toimuvate sündmustega kirjutas ... Kordan veel, et alati olen valmis pühendama oma jõu ja sõjalised teadmised ning oskused oma rahva sündivale kaitseväele, kuid omavoliliselt ma rindel tegutsevast väeosast lahkuda ei või ja ei lahkugi...

21. detsembril 1917 sai Laidoner Vene vägede ülemjuhatuselt loa asuda teenistusse Eestis. Eestisse jõudis ta 1. jaanuaril 1918.


5. jaanuaril 1918 aastal asus Laidoner juhtima I Eesti diviisi.

Diviisi koosseisus oli jalaväebrigaad 4 polguga ja suurtükiväebrigaad 5 patareiga (28kahurit), ratsapolk, insenerirood ja tagalaasutused. Kokku oli diviisis 750 ohvitseri ja 35 000 sõdurit, väljaspool diviisi, mitmesugustes asutustes ja komandodes, veel 250 ohvitseri ja 15 000 sõdurit.


Saksa vägede saabudes 1918. a veebruaris lahkus Laidoner kodumaalt Petrogradi (Peterburi). Sama aasta kevadel saatsid sakslased Eesti rahvusväeosad laiali.

Olles Venemaal lõi Laidoner põranda all Eesti sõjaväeluure agentuuri. Vabadussõja ajal kujutasid need mehed endast hindamatut informatsiooniallikat.

Saksamaa sõjaline kokkuvarisemine ja revolutsioon muutsid strateegilist olukorda kogu Ida-Euroopas.

Saabunud 1918. a detsembris Eestisse tagasi oli Laidoneri esimeseks ülesandeks sõita Liepājasse ja tuua Briti laevastik Tallinna alla. 12. detsembril 1918 aastal kell 15.00 jõudsidki inglise lahingulaevad Tallinna reidile ning jäid siia kuni detsembri lõpuni 1919.


Ülemjuhataja Vabadussõjas 1918–1920
13. novembril 1918 ütles Nõukogude Venemaa üles kõik Saksamaaga sõlmitud lepingud. Sellega tühistati ühepoolselt ka 27. augustil 1918 aastal sõlmitud leping, millest Venemaa loobus oma õigustest Eestile. Oli selge, et Nõukogude Venemaa valitsus püüdis sõjalise jõuga taastada impeeriumi endisi piire, kuhu kuulus ka Eesti. Vabadussõda algas 1918. aasta 28. novembri varahommikul Punaarmee rünnakuga Narvale ägeda suurtükitule toetusel.
Meie riigi sünd ei läinud kergelt. 1918. aasta novembri lõpul suurearvuline tugev vaenlane (Venemaa) tungis Eesti maa-alale, algas Eestiga sõda. Meie riik oli noor ja nõrk. Meie materiaalsed võimalused rohkem kui piiratud, meie sõjavägi korraldamata ja relvastamata.

J. Laidoner
Selle olukorra parandamiseks asuti kohe looma Eesti sõjaväge.

Puudus aga ülemjuhataja – isik kelle autoriteet oleks väljaspool kahtlust. Selliseks isikuks sai Johan Laidoner.

Kes, olles vaid polkovnik, määrati 14. detsembril sõjaväe kõrgemaks operatiivjuhiks – Operatiivstaabi ülemaks. 23 detsembril aga juba ülemjuhatajaks.
Ülemjuhatajana alustas Laidoner ümberkorraldustega kõrgema juhtimise süsteemis. Loodi Ülemjuhataja Staap. Lõunarindel moodustati 2. ja 3. diviis.
Laidoneri korraldusel formeeriti soomusrongide diviis, kuhu koondati nii soomusrongid kui ka soomusautod ning mobiilne jalavägi koos tehnilise hooldebaasiga.

Peale selle kohustas Laidoner, nähes kutsealuste massi madalat moraali, 29. detsembril 1918 Kaitseliidu baasil maakonniti ja tähtsamais linnades looma vabatahtlikke löögiüksusi. Need üksused tõidki pöörde Vabadussõja käiku.

Teine oluline otsus oli oma Sõjakooli käivitamine juba sõja ajal.

Nii jäi Eestimaa pind suurematest sõjakahjustustest puutumata.

Laidoneri leidlikkust võis ka näha ratsaväe kasutamises, milleks suhteliselt halb side ja hõre rinne andsid suuri võimalusi.

Ratsaväge tugevdati soomusautode ja motoriseeritud jalaväega ning ratsavägi, tegutsedes raudtee läheduses, tegi koostööd soomusrongidega.


Sel ajal ei olnud Eesti armee halvemini relvastatud kui sõjas osalenud väikeriigid.

Eesti sõjaväel oli 2000 kuulipilujat ja 500 suurtükki, 10 soomusrongi, 12 soomusautot ning 40 lennukit. Eesti armee oli Läänemere idakaldal nõrgem vaid Poola armeest ja meie laevastik oli tugevaim noorte Läänemere riikide hulgas.


Ülemuhataja pädevus ulatus ka valdkondadesse, mis rahu ajal on riigi või omavalitsuste pädevuses. Transport ja side, vajaduse korral ka kohalikud omavalitsused, kõik eluvaldkonnad, millest sõltus sõjaväe edu, allutati kriitilisel hetkel ülemjuhatajale.
Tõsiasi et punaarmee vaatamata kahekordsele ülekaalule ja põhjatuile reservidele ei suutnud murda Eesti vastupanu, tuleb asetada igal juhul Eesti väejuhatuse üleoleku arvele.

Laidoneri teeneks oli ka Landeswehri sõja võitmine, kus vastaseks oli Saksamaa eesotsas VI reservkorpuse ülema krahv Rüdiger von der Goltziga.


Laidoneri suhtumine staapidesse tagalas ja meestesse rindel oli erinev.

Tagalas nõudis ta armutut enesekontrolli. Alkohol ei tulnud kõne allagi. Laidoner ise sõja ajal isegi ei suitsetanud, kuigi oli suitsetaja.


Ülemjuhatajat pidi iga mees rindel tundma kogu aeg enese kõrval ja see Laidoneril ka õnnestus.
Tugeva, sõjahädaohus väljaarenenud ja karastatud organisatsioonina ja üksusena lõpetas meie sõjavägi Vabadussõja.

Ja kui peaks Eestit ähvardama uus hädaoht ja meie riigi kõrgem võim – Rahvaesindus ja Vabariigi Valitsus – meid tarvilikuks leiab uuesti kokku kutsuda, olgem silmapilk valmis niisama vapralt võitlema, nagu me seda tegime möödaläinud Vabadussõjas. J. Laidoner
Ülemjuhatajaks 1. detsembril 1924
1. detsembri riigipöördeks Tallinnas tehti Nõukogude Liidus ettevalmistusi väga kõrgel tasemel. Kaasatud olid Kommunistliku Internatsionaali Täitevkomitee ja Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee Poliitbüroo, Punaarmee luure ja varustuse juhtivad ohvitserid, staabiohvitserid, Ühendatud Poliitilise Peavalitsuse (OGPU, Nõukogude Liidu julgeoleku- ja luureasutus) töötajad, diplomaadid. Nende vahetul suunamisel töötas Eesti kommunistliku põrandaaluse juhtorgan – Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee välismaabüroo Moskvas ja Leningradis. Nende käsutuses olid Nõukogude Liidu sõjajõud.
Riigipöördekatse algas 1. detsembril 1924 kell 5.15 Tallinnas. Tänu ootamatusele õnnestus rünnaku esimesel tunnil saavutada edu: hõivati Tallinna Balti jaam, peapostkontor, Toompea loss ja riigivanema residents.

Valitsus toibus üllatusrünnakust kiiresti, tagasi teenistusse kutsutud kindral Laidonerile anti ülemjuhataja volitused.

Kogu riigis kehtestati kaitseseisukord.

Ülemjuhatajana andis kindralleitnant Laidoner diviisiülematele kindralkuberneride kohused ning õigused. Käskis iga väljaastumise seadusliku riigikorra vast maha suruda ning väljaastujad anda sõjakohtu alla. Tsiviilasutustel ja kodanikel paluti tuua politseijaoskonda nende valduses olevad relvad ja laskemoon. 5. detsembril kehtestas ülemjuhataja uue korra kodanike registreerimiseks. Nimelt pidid majutusasutused ja isikud, kelle juures peatusid või elasid inimesed, andma nende nimed politseisse. Samal päeval andis Laidoner välja käskkirja nr. 6 teatega, et seaduse karm käsi tabab ka neid, kes oma pädevuse raames ei aidanud mässu maha suruda. Samuti lasi ta degradeerida ja tagandada need ohvitserid, kes 1 detsembril olukorrale vastavalt ei käitunud.

Pärast kommunistide mässukatse maha surumist kinnitas ülemjuhataja Kaitseliidu põhikirja ja organisatsiooni kava, millega Kaitseliit taas tegevust alustas.

Laidoner jäi ülemjuhatajaks kuni 8. jaanuarini 1925, seejärel ülemjuhataja institutsioon lõpetati.

1. detsembri 1924. aasta mässukatse mahasurumine oli Eesti relvajõududele esimeseks väljaastumiseks pärast Vabadussõda.
Ülemjuhataja 12. märtsist 1934 kuni 22. juunini 1940
24. jaanuaril 1934 hakkas kehtima rahvahääletusel vastu võetud vabadussõjalaste esitatud Põhiseaduse eelnõu, mis keskendas riigivõimu riigipea (Riigivanema) kätte, kes oli ka kaitsevägede kõrgemaks juhiks. Senine riigivanem Konstantin Päts pidi jätkama ametikohustuste täitmist riigivanema uutes volitustes kuni 1934. a aprillis toimuma pidanud riigivanema valimisteni. Vältimaks vabadussõjalaste riigivanemakandidaadi kindralmajor Andres Larka tõenäolist võitu valimistel, haaras riigivanem Konstantin Päts 12. märtsil 1934 sõjaväe toetusel võimu oma kätte, kehtestades üleriigilise kaitseseisukorra, millega piirati demokraatlikke vabadusi. Kaitseseisukorra kehtestamise otsusega määrati taas ametisse ülemjuhataja kindralleitnant Johan Laidoner.

Ülemjuhataja alluvusse anti lisaks kaitsejõududele raudtee, post, telegraaf ja telefon, ülemjuhatajal olid ühtlasi ka sisekaitseülema volitused. Kaitseminister Paul Lill vabastati kaitsevägede juhataja ametikohustustest.

Ülemjuhataja esimeseks korralduseks oli vabadussõjalaste liitude ja nende osakondade, klubide ning ajalehtede sulgemine ning vabadussõjalaste juhtide arreteerimine. Sisekaitseülemana andis Laidoner välja sundmääruse nr. 14 koosolekute ja rongkäikude keelamise kohta.

Ülemjuhataja pädevus oli võrreldes kaitsevägede juhataja pädevusega tunduvalt suurem. Kindral Laidoner nimetati ülemjuhatajaks läbi seadusetähe üsna kunstliku tõlgenduse, sest ülemjuhataja institutsioon oli Põhiseadusega ette nähtud vaid sõja puhkemise või mobilisatsiooni väljakuulutamise korral.


Ülemjuhatajana reformis kindral Laidoner 1934. aasta märtsis kõigepealt kaitseväe kohaliku juhtimiskorralduse.

Välispoliitiliselt oli Laidoner sunnitud Saksamaale orienteeruma. 1935. aasta 18. juunil, Waterloo lahingu aastapäeval, sõlmisid Inglismaa ja Saksamaa laevastikulepingu, millega Inglismaa tunnistas Saksamaa õigust ehitada sõjalaevastik. Sellega sai Saksamaa Läänemerel sisuliselt vabad käed. 1935. aastal septembris langetati Eesti kaitsevägede staabis otsus luua sidemed Saksa relvajõududega.

1938. aastal, pärast Austria Anschlußi ja Müncheni kokkuleppeid, püüdis Laidoner oma kõnedes, ettekannetes ja artiklites prognoosida suurriikide poliitikat, analüüsida Eesti neutraliteedipoliitikat ja Baltikumi strateegilist asendit ning võimalusi sõjast kõrvale jääda. Ta rõhutas, et idanaaber on Eestile endiselt ohtlik: „Meie hädaoht on, et Nõukogude Vene tugevnemisega võime ka meie kaduda. See oleks rahva kadumine, sest Vene meetodid on brutaalsed. Jätkuks ainult paari tuhande inimese kõrvaldamisest, ja meie riiklik elu oleks paralüseeritud.”

Laidoner märkis, et ka Saksa hädaohtu „ei saa täiel määral eirata“. Võimalust, et Saksamaa võiks rünnata Nõukogude Liitu läbi Baltikumi pidas ta väheusutavaks. 1938. a ei pidanud Laidoner natsionaalsotsialistlikku režiimi ja Hitlerit Eestile ohtlikuks, nagu ka ülejäänud Euroopa.

Kõrgemas sõjakoolis (1938 aastal) peetud kõnes puudutas Laidoner ka Saksamaa ja Nõukogude Liidu võimalikku kokkulepet Eesti arvel uskumata ise niisuguse kombinatsiooni teostumist, sest ta arvas, et Saksamaa ei nõustuks Eestit loovutama.
II maailmasõja lävel
1939. aasta augusti algul tihenesid Nõukogude Liidu ja Saksamaa kontaktid. 23. augustil saabus Saksamaa välisminister Joachim von Ribbentrop Moskvasse. Samal päeval sõlmiti mittekallaletungileping koos salaprotokolliga, millega Saksamaa ja Nõukogude Liit jagasid omavahel ära Poola, kumbki riik sai ca 190 000 km2. Soome, Eesti, Läti ja Bessaraabia arvati Nõukogude Liidu huvisfääri, septembris „ostis” Nõukogude Liit ka Leedu.
1. septembril 1939 algas sõda Saksamaa ja Poola vahel. Eesti valitsus kuulutas välja neutraliteedi. Ööl vastu 15. septembrit jõudis Tallinna reidile Poola allveelaev „Orzel“ 17. septembril alustas Nõukogude Liit sõjategevust Poola vastu. Allveelaev „Orzel“ põgenes Tallinna sadamast. 24. septembril läks Moskvasse Eesti välisminister Karl Selter, et kirjutada alla kaubanduslepingule. Läbirääkimistel teatas välisasjade rahvakomissar Vjatšeslav Molotov, et Eesti valitsus ei suuda omal maal korda hoida, niisugune juhtum nagu „Orzeli“ põgenemine ohustab Nõukogude Liidu julgeolekut ja seetõttu tuleb Eestisse paigutada Nõukogude mere- ja õhujõud. 28. septembril 1939 alla kirjutatud vastastikuse abistamise pakt Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel määras Nõukogude Liidu sõjaväebaaside paigutamise Eestisse. Oktoobris sõlmisid analoogilised baasidelepingud ka Läti ja Leedu.
15. novembril 1939, kui Nõukogude väed olid asunud baasidesse, käis Nõukogude sõjaväeatašee Eestis Jevgeni Tsukanov ülemjuhataja juures ja esitas talle Nõukogude valitsuse kutse Moskvat külastada. 7. detsembril 1939 alanud ühenädalase visiidi käigus kohtus Laidoner marssal Kliment Vorošilovi, Vjatšeslav Molotovi ja Jossif Staliniga.
1940. aastal 16. juunil esitas Nõukogude Liit Eestile ultimaatumi, nõudes valitsusevahetust ja täiendava Punaarmee väekontingendi Eestisse paigutamist. 17.–18. juunil okupeerisid Nõukogude väed Eesti.
Meie valitsus ja armee andis ühtegi lasku tegemata võimu üle nõukogudele. Olin ülemjuhataja, kuid missugune oli see armee, mida ma pidin juhtima?J. Laidoner





Sõjaväevarustus
1930. aastate alguseks oli relvastus suuremas osas ühtlustatud ja moderniseeritud. Kodumaine remondibaas ning sõjatööstus tagasid varustuse rahuldava hoolduse. Samas arendati senist Eesti maa- ja mereväe varustus lähtuvalt I maailmasõja kogemusest ning sellest tendentsist olid paratamatult mõjutatud ka väljaõpe ja taktika.

Vana aja möödasaamise märgiks oli Laidoneri teravad avaldused kaitseväe juhtimise, väljaõppe, finantseerimise ning varustamise kohta 1933. aastal.



1933. ja 1934. aasta said pöördeliseks Eesti relvastuspoliitikas, oli vaja ellu viia suured ja kallid relvastuskavad. Vajadus oli soetada eeskätt tanki- ja õhutõrjerelvi ning laskemoona. Osa relvade ostuks vajalikust rahast tuli omakorda relvamüügist. Kaitseväe ladudes seisis hulganisti iganenud või mittesüsteemseid relvi ja laskemoona. 1936. a oktoobrist 1937. a juunini sõlmis sõjaministeerium tosinkond relvamüügilepingut kokku ligi 12 miljoni krooni väärtuses ning pärast seda veel väiksemad tehingud. Nii osteti ära ajast ja arust relvad, sh suurtükid, mida oli kasutatud kasarmute dekoreerimiseks, ning osteti nende asemele uut ja moodsat relvastust.


Verilənlər bazası müəlliflik hüququ ilə müdafiə olunur ©azrefs.org 2016
rəhbərliyinə müraciət

    Ana səhifə