Tark vana öökull istus tammepuul. Mida rohkem ta nägi, seda vähem ta rääkis, mida vähem ta rääkis, seda rohkem ta kuulis




Yüklə 91.88 Kb.
tarix28.02.2016
ölçüsü91.88 Kb.



Tark vana öökull istus tammepuul. Mida rohkem ta nägi, seda vähem ta rääkis, mida vähem ta rääkis, seda rohkem ta kuulis.

Edward H. Richards



Tartu Loodusmajas on peetud õpilaskonverentse juba ligikaudu 30 aastat. Igal aastal toimuvatel kevad- ja sügiskonverentsidel on tehtud palju huvitavaid ettekandeid -mõned neist ka tänaseks juba tuntud ja tunnustatud inimeste poolt. Kahjuks ei ole suurem osa neist säilinud. Küllap oleks ka praegustel õpilastel huvitav avastada, mida uurisid ja millega tegelesid nende emad või isad, kui nad veel loodusmaja õpilased olid.

Esimesse kogumikku olid koondatud kokkuvõtted 2005.a. sügisel toimunud Loodusmaja pargikonverentsil esitletud töödest.

Käesolevas trükises võite tutvuda suurema osa 2006.a. kevad- ja sügiskonverentside ettekannetega - nendega, mis koostajale saadeti. Edaspidi püüame õpilaskonverentside kogumiku välja anda igal aastal.

Loodusmaja tänab Tartu Kultuurkapitali Agenda 21 stipendiumi eest, mis võimaldas käesoleva kogumiku väljaandmise.
Sirje Janikson,

SA Tartu Keskkonnahariduse Keskuse koordinaator



Sisukord



  1. Tartu Loodusmaja pargi okaspuudest. Sander Säde, juh. T.Hansen………….lk. 3




  1. Puude ja põõsaste ajatamine. Loodusesõprade ja iluaianduse ringi kollektiivne töö, juh. T.Hansen ………………………………………………………………..…lk. 3



  1. Käbliku matkarada. Ken Riisalu, juh. H. Kont .................................................. lk. 4




  1. Meriseast. Lõmash Mõtus Kama, juh. E.Pilvet……………………………….…..lk. 5



5. Minu küülik. Karl-Jürgen Siilak, juh. T. Hansen …………………………………..lk. 6




  1. Minu rotid. Maarja-Liis Soo, juh. T. Hansen ……………………………….……..lk. 7

7. Minu koer. Annabel Rillo, T. Hansen ……………………………………………..lk. 7




  1. Minu tšintšilja. Helena Orov, juh. K. Punger ……………………..……………….lk. 8




  1. Minu lemmikloom Britta. Annika Talvis, juh. K. Punger …………………………lk. 8



  1. Meeldiv monstera. Elen Kukk, juh. T. Hansen …………………………………..lk. 9




  1. Natuke ninatarkust. Martiina Viil, vilistlane ……………………………………..lk. 10




  1. Suvi loomadega. Mari Siilivask ……………………………………… ………….lk. 12




  1. Õppekäik Tartu Ülikooli Botaanikaaeda. Birgit Teemäe, juh. T.Hansen …….lk. 12




  1. Minu viirpapagoist. Kevin Valkenklau, juh. K. Punger…………………………lk. 13




  1. Minu suvi. Miikael Raun Raun, juh. T. Hansen…………………..……..………lk. 14




  1. Läänemere projekti õhukvaliteedi programm Tartu parkides. Kirsi Kriit, Janne-Mai Liias, juh. S. Janikson .....................................................................................lk. 15




  1. Rannikuvaatlused Kablis. Anna-Maria Luik, Elise Nemliher, juh. S. Janikson...............................................................................................lk. 16




  1. Puuvaatlus. Annabel Rillo, Paula Õispuu, juh. T.Hansen ………………….….lk. 17




  1. Vaatlusi ja tähelepanekuid Tartu Kesklinna pargis. Liina Nigu, juh. T.Hansen ………………………………………………………………………lk. 18




  1. Ohtlikud jäätmed ja taaskasutamine. Sandra Teppo, Kadri Toomsalu,

juh. K. Kahro …………………………………………………………………….....lk. 18

Tartu Loodusmaja pargi okaspuudest

Sander Säde, 3. Klass


Juhendaja: Tiiu Hansen
Mina uurisin, millised okaspuud kasvavad Tartu Loodusmaja pargis. Selgus, et seal kasvab 7 liiki okaspuid. Neist 2 liiki, harilik kuusk ja harilik jugapuu, kasvavad Eestis looduslikult, teised on võõrliigid. Harilikke kuuski oli pargis 4. Kõige jämedama kuuse ümbermõõt rinna kõrgusel, see on 1,3 m kõrgusel, oli 1m 15 cm. Jugapuid oli 3. Neist üks oli puukujuline, kaks olid põõsakujulised. Puukujulise ümbermõõt 85 cm kõrgusel oli 47 cm. Ta kandis möödunud sügisel, 2005.aastal, ka marjataolisi käbisid. Harilik jugapuu on Eestis looduskaitse all ja ta kasvab looduslikult Hiiumaal ja Saaremaal.

Võõrliikidest kasvas pargis üks torkav kuusk. Torkaval kuusel on palju tugevamad ja teravamad okkad kui harilikul kuusel. Okkad olid hõbedased. See oli torkava kuuse hõbedane vorm. Torkava kuuse kodumaa on Põhja - Ameerika.

Loodusmaja pargis kasvas ka kaks harilikku ebatsuugat, jämedama ümbermõõt oli 1 m 31 cm. Ebatsuuga kodumaa on samuti Põhja-Ameerika.

Meie loodusmaja pargis oli kaks palsaminulgu. Neist jämedama ümbermõõt oli 1 m 27 cm. Palsaminulg kasvab looduslikult Põhja-Ameerikas. Nulgudel kasvavad käbid ülespoole nagu küünlad.

Kõige rohkem meeldib mulle harilik elupuu, sellepärast, et ta on teistest puudest erinev. Elupuid oli loodusmaja pargis 3, üks oli ümmarguse kujuga, teised olid sambakujulised.

Meie pargis oli veel 3 siberi lehist. Lehis on ainuke okaspuu, kes laseb talveks okkad maha. Ta kasvab looduslikult Lääne-Siberis.

Mulle meeldis pargis vaadelda okaspuid, see oli väga huvitav.

Puude ja põõsaste ajatamine.

Loodusesõprade ja iluaianduse ringi kollektiivne töö.

Juhendaja: Tiiu Hansen
Iluaianduse ja loodusesõprade ring on puude ja põõsaste ajatuskatseid teinud alates 1986.aastast, seega juba 21 aastat. Selle aja jooksul on katseid tehtud 39 puu- ja põõsaliigiga. Harilikku vahtrat on ajatatud igal aastal. Sageli on katsetes olnud ka harilik sirel (20 aastat), harilik pärn (19 aastat), Harilik tamm (18 aastat), looklev forsüütia ja saarvaher (17 aastat) ja arukask (16 aastat).

Sel aastal alustasime katseid 1. märtsil. Üheteistkümne puu- ja põõsaliigi oksad võtsime loodusmaja Lille tn. pargist, tõime tuppa ja panime vette, iga liigi eraldi vaasi. Juurde panime nimesildid. Hoidsime oksi vaasis ja jälgisime ühe kuu vältel, millal on näha roheline lehetipp, lehed hiirekõrvul, millal ilmuvad noored lehed või õiepungad, millal hakkavad õitsema ja millal närbuma. Tegime katsetest kokkuvõtte ja koostasime värvilise ülevaatliku tabeli.

Tabelist on näha, et kõige enne, 4. märtsil, ilmus roheline lehetipp harilikul toomingal ja saarvahtral. Kolme päeva pärast olid oksad juba hiirekõrvul ja näha olid ka õiepungad. Kuid kõige enne hakkas õitsema harilik sarapuu, 8. märtsil. Sarapuu õitses enne lehepungade lahtiminekut. Teiste liikide (arukask, saarvaher, harilik toomingas) oksad õitsesid nädal hiljem, st. kaks nädalat pärast tuppa toomist.

Nüüd kolmest kõige „laisemast“ liigist. Harilikul hobukastanil ja harilikul pärnal ilmus roheline lehetipp alles 17. märtsil. Mõtlesime juba, et oleme võtnud katseks kuivanud tammeoksa, kuid 22. märtsil oli näha roheline lehetipp. Need kolm läksid ka hiirekõrvule kõige hiljem. Ilusad noored tammelehed tulid 28. märtsil. Pärnal ja hobukastanil aga noori lehti katse vältel veel ei tulnudki.

Kõige enne, juba kahe nädala pärast, närtsisid sireli oksad, siis toominga omad. Katse lõppedes ei olnud närtsinud veel lookleva forsüütia, hobukastani, pärna, sarapuu, tamme ja saarvahtra oksad.

Ajatuskatset on huvitav jälgida. Alati on üllatav vaadata kui palju lehti ja õisi tuleb ühest pungast! Huvitav on oodata, millistel okstel tulevad kõige enne lehed külge või hakkavad õitsema. Huvitav on uurida ja võrrelda ka varasemate aastate tabeleid. Oleme teinud ka kodus ajatuskatseid.




Käbliku matkarada.

Ken Riisalu, 7. kl.

Juhendaja: Helle Kont
24. septembril 2005. aastal osalesin Käbliku matkaraja avamisel. Käbliku matkarada koostati ja tähistati Tartu Loodusmaja ja Riigimetsa Majandamise Keskuse koostööna. See 4 - 5 kilomeetrine matkarada käib läbi Elva läheduses olevad metsad ja niidud. Retkel võib näha aastate jooksul tekitatud inimtegevuse jälgi ja looduse iseolemist. Rajal on 8 vaatluspunkti. Viisjaagu järve juurest tuleb rada tagasi 3. punkti ja suundub raiesmikele. Iga punkti kirjelduse lõpus on küsimus, mille vastuse saab teada järgmises punktis. Näiteks 4. punktis on küsimus: Kas sa tead, millal kuuse käbides seemned valmivad? ja 5. punktis on vastus: oktoobrikuu lõpus.

Matkaraja esimeses punktis, Valgevariku metsas, on 77 aastat tagasi istutatud mände, mille seeme on toodud Saksamaalt Darmstadist. Metsanduses on teada, et teisest piirkonnast toodud männid ei anna head tulemust, seega on Valgevariku metsas okslikud ja kõverad männid. Läbi selle metsatuka kulgeb vana Tartu – Elva maantee, mis tänapäeval on metsas ainult vanade kilomeetripostide järgi aimatav. Matkarada kulgeb piki seda teed ja ületab Tartu – Elva suure maantee. Jõuame Vissi küla majadeni ja endise Vissi karjamõisa maadele. Vissi karjamõis on tänaseks lagunenud, aga 20. sajandi alguses elas Vissi karjamõisas August Ahase pere, kelle sugulasi kujutatakse filmis „Nimed Marmortahvlil”. Kolmandas õpperaja punktis näeme lindude pesakaste. Raja avamisel paigaldasime ka ühe metsvindile mõeldud pesakasti. Matkarada viib meid Viisjaagu järve äärde. Järv on mõnest kohast 13 m sügav. Viisjaagu järve ääres on okaspuumets, milles kasvab palju tuntud taimi näiteks sammaldest palusammalt, taimedest jänesekapsast, lillakat ja aasosja. Siinsamas metsas kõrgemal künkal oli veel 1960 aastatel külarahva kooskäimise koht ja suur külakiik, sellest ka nimi – Kiigemägi. See on raja kaugeim punkt, sest sealt hakkab rada teist teed tagasi tulema. Jõuame kahele raielangile. Raielank on maha võetud mets, milles jäetakse kasvama mõned üksikud seemnepuud. Esimesel raielangil tehti lageraie 2003. aastal ja jäeti kasvama 15 mändi seemnepuudeks. Ka teine raiesmik tekkis 2003. aastal, aga kaks aastat hiljem istutati väikesed kuuseistikud raielangile. Piki kruusateed jõuame Tõravere veskini Elva jõe ääres. Rootsi sõjaväelased ööbisid veskis Põhjasõja ajal. Tõravere veski omaniku vendadele ja õdedele on pärandatud ka palju muid veskeid Eestis ja Venemaal. Veskit saab külastada, kui omanikuga eelnevalt kokku lepitakse. 72 kilomeetri pikkune Elva jõgi saab alguse Otepää kõrgustikul asuvast Valgjärvest. Ületame suure maantee ja jõuame Vapramäe õpperaja algusesse. Piki Elva jõe kallast kulgeb varem tähistatud Vapramäe õpperada. Käbliku matkarada kulgeb Peedu – Elva maanteed tagasi Kulbilohku. Õpperaja 8. punkt on tähistatud sööti jäänud heina- ja põllumaa metsastumise kohal. Siin näeme, kuidas looduslikult uuenev mets tekib peamiselt noorte kaskede ja mändide järelkasvuna. Metsa koosseisu kujundamiseks tehakse valgustusraiet, tihenduse reguleerimiseks aga harvendusraiet. Peagi oleme tagasi Käbliku metsakeskuses. Selleks matkaks tuleb varuda aega umbes 3 tundi.


Meriseast.

Lõmash Mõtus Kama, 1.kl.


Juhendaja: Ene Pilvet
Juba poolteist aastat elab minu kodus väike sõber Tipsu. Enne meie juurde kolimist elas ta koos oma õdede ja vendadega Lõunakeskuse lemmikloomapoes.

Merisead on sõbralikud ja vahvad närilised. Nende hooldamine ei nõua erilisi oskusi ega võta palju aega. Nad on aktiivsed ja neid on huvitav jälgida.

Kodumeriseal on huvitav ajalugu. Inka indiaanlased pidasid merisigadest väga lugu. Peale liha- ja ohvrilooma oli neil ka püha tähendus. Neid kasutati haiguste diagnoosimisel ja ravis.

Kuna merisiga jõudis Euroopasse pärast Ameerika avastamist 15 sajandil, ja siis ekslikult arvati, et avastati Indiat, siis nii mõneski keeles kutsutakse neid loomakesi India põrsaks. Itaalia keeles Porcellino d´India, prantsuse keeles couchon d´Inde. Sakslaste jaoks Meerschwanchen, aga venelaste jaoks morskaja svinka. Soomekeelne nimi kõlab eriti armsasti – marsu. Inglased aga arvasid et meriseal on Aafrika päritolu, sellepärast on ta nimi inglise keeles Guinea pig.

Minu merisiga armastab süüa salatit, kurki ja võilillelehti. Samuti rõõmustavad teda porgand ja kapsas. Hambaid teritab ta õunapuu okstega ja kuivikutega. Suvel sõi ta hea meelega arbuuse ja maasikaid, aga see ajas teda hirmsasti pissile. Ja loomulikult on tal puuris alati hein ja värske vesi.

Tal on olemas ka oma majake-pappkast, kuhu ta saab peitu pugeda, sest närilistele on see hädavajalik. Üks kord tõime talle seltsiks loodusringi valget meriseapoisi, aga nad ei saanud omavahel hästi läbi. Ja kuigi nad jooksid rõõmsalt hanereas mööda tuba ringi, ei saanud meie merisiga pojukesi. Sellest on natuke kahju. Tipsu rõõmustab selle üle kui ta saab iga päev toas ringi joosta. Ta hüppab rõõmust õhku ja kergusega ületab takistusi kiikhobu näol.

Muidugi peab selleks puhuks elektrijuhtmed ära peitma. Pärast on teda lihtne oma koju tagasi meelitada. Paneme puuri põrandale ja värske salatileht või hästi lõhnav kurgiviil tõmbavad teda nagu imeväel sisse.

Merisiga ja hääled: Tipsule meeldivad teiste merisigade hääled telekast ja mustlaste muusika, sest nad vilistavad palju ja tema vilistab kaasa.

Tipsule kohe üldse ei meeldi mobiiltelefoni helinad ja igasugused kriuksumised, kuigi külmiku ukse hääl on teine asi. Siis on ju loota et inimesed midagi head välja võtavad ja väikesele sõbrale annavad.

Üldiselt minu notsu armastab oma peremeest: ta tunned minu häälte kõla trepi peal ja tervitab minu saabumist viuksumisega. Kui võtan ta sülle, siis ta lakub oma pisikese roosa keelega minu käsi, vahest lakub ka huuli. Ka oskab ta muusikat teha – võtab hammaste vahele õunapuu oksakese ja mängib puuri trellidel, nagu see oleks metallofon.

Loodan, et oma ettekandes suutsin ma järjekordselt tõestada, et need väikesed ja rõõmsad loomakesed pakuvad õnnelikke hetki nii lastele, kui ka täiskasvanutele.



Minu küülik

Karl-Jürgen Siilak, 2.kl.

Juhendaja: Tiiu Hansen
Minu lemmikloomaks on küülik Tupsu. Me saime Tupsu ema tuttava käest. Ta on musta- valge - kirju kääbusküülik. Tupsu elab köögis lahtiselt. Vahel laseme teda ka tubadesse jooksma. Tupsul on oma kast. Kasti põhjas on saepuru, siis peenike hein ning peal jäme hein. Me vahetame neid vastavalt vajadusele. Söögiks anname Tupsule küülikutele mõeldud krõbinaid, leiba, saia, porgandit, kapsast, peterselli ning heina. Igapäevane jook on vesi. Vitamiine saab Tupsu toidust.

Minu küülikul on küllaltki head kombed. Kui ta süüa tahab, siis tuleb ja küsib tagumistele käppadele püsti tõustes. Tupsu armastab magada laua all või pliidi taga. Tupsu teab oma nime ja tuleb kutsumise peale. Samuti saab ta aru kui tal keelatakse midagi teha. Tupsu armastab väga kõike näksida.

Me kammime küülikut kord nädalas. See aitab tal karva korras hoida. Tupsu on emane küülik, me ei ole teda isasega kokku viinud ja tänu sellele poegi ei ole.

Tupsu pole haige olnud, talle on tehtud üks kaitsesüst.

Loomade eest peab hoolitsema. Kui neisse hästi suhtuda, siis on nad sõbralikud ja mõnusad seltsilised.


Minu rotid

Maarja-Liis Soo, 2.kl.

Juhendaja: Tiiu Hansen
Mul on kodus 3 rotti, kaks emast, 1 isane. Rottide nimed on Nupsu, Saskia ja Oskar. Kõik 3 rotti kingiti mulle. Emased rotid elavad ühes puuris ja isane rott elab teises puuris. Kõik rotid on mustad, ainult kõhualune on valge. Üks rott on arglik. Mina hooldan oma rotte iga päev. Söögiks annan neile kapsast, leiba, saia, vorsti, juustu, porgandeid, putru, kartuleid. Joogiks annan vett. Mina mängin oma rottidega. Kui nad ei taha maha kukkuda, siis kriimustavad. Minu rott on poeginud ühe korra. Tal oli 11 poega, pojad müüsime ära. Mulle meeldivad oma rotid ja rotipidamine.

Minu koer

Annabel Rillo, 3.kl.

Juhendaja: Tiiu Hansen
Minu koera nimi on Kärrin-Morrin-Rommi. Ta toodi Rakverest. Minu koer elab maal oma kuudis. Peaaegu igal nädalavahetusel käin teda vanaema juures vaatamas. Koer on beeżika karvaga. Saba peal on tal must laik. Ninapeegel on must. Ta joob vett, piima ja sööb koerakrõbuskeid, aga peamiselt jahuputru.

Muidugi sööb ta ka seda, mida kätte saab. Hiiri ta ei söö, hiirega ta ainult mängib.

Koera me ei pese, sest ta on õuekoer ja kui ta tuppa jätta, võtaks ta

vanaema kudumisvardad hambusse ja viiks need välja. Vahel, kui tõesti on soe ilm, suvel näiteks, siis peseme ka teda, mida muidugi ju htub väga harva. Vitamiine me me talle andnud ei ole. Kunagi andsime talle ussirohtu, sest tal olid ussid ja sellel suvel tuleb meie juurde vaksineerija, kes vaksineerib nii kassi kui koera.

Kärrin- Morrin- Rommi on hästi kiire koer ja väga kavala iseloomuga. Kui

midagi ei õnnestu, ta haugatab ja mõtleb mõne võimaluse välja. Kunagi juhtus nii, et isa tahtis koerale teha liikumiseks ruumi, sest aed on meil väike. Ta kattis ühe augu kinni ja kogu meie aed ja õu oli koera päralt. Aga, siis kui mina läksin sõprade juurde, kus on ka üks koer, hüppas Rommi üle aia. Isa pani aia peale ühe pika palgi, kust koer enam üle ei hüpanud. Aga nüüd oli uus probleem. Meil aianurgas, kus on suitsuahi, olid pakud ja seal samas oli üks plekist plaat. Koer pani käpad plaadi peale ja hüppas jälle üle aia. Nüüdseks on otsustanud isa, et koera ketti panna ei saa ja sellepärast tegi isa talle kaelarihma ja pani kaelarihma külge keti, mis takistab teda aiast üle hüppamast ning kui koer peakski aiast üle hüppama, siis me müüme Rommi lihtsalt maha, sest isa ütleb, et metsloomi vanaema pidama ei hakka, muidu läheb veel kellelegi kallale. Alates koera võtmisest olen aru saanud, et see koera pidamine polegi nii lihtne kui ma alguses arvasin!



Minu tšintšilja.

Helena Orov, 2. kl.

Juhendaja: Kai Punger

  Minu lemmikloomaks on tšintšilja. Minu tšintšilja nimi on Kossu. Talle meeldib toas ringi lipata, igasuguseid puust asju närida ja akvaariumi peal kalu hirmutamas käia. Ta närib ka juhtmeid. Ta sööb kraanuleid, pähkleid ja heina.

Tsinsudest tehakse ka kasukaid ja kahjuks ühe kasuka jaoks läheb vaja 100 tsinsut. Kui juba tead, et su tsinsul sünnivad pojad ära teda sülle võta!

Kossu pojad. Kossul sündisid pojad 16.03.06. Esimestel päevadel ronisid pojad juba mööda puuri ringi ja neid sai sülle võtta. Me panime neile nimed Lõvilakk ja Kribul. Lõvilakk on nimeks selle pärast, et tal on ümber pea lakk nagu lõvidel ja Kribul sai nimeks, kuna ta on väga väike võrreldes oma õega. Kui tsinsu pojad on väiksed ei tohi neid nädal aega peale sündimist liiva sisse pesema panna. Tšintšiljadel sünnib 2 - 8 poega.



Minu lemmikloom Britta.

Annika Talvis, 2. kl.

Juhendaja: Kai Punger
Minu lemmikloom on koer. Ta on taks. Koera nimi on Britta. Koera täisnimi on Britta-Perta-Purunduk-Rotitš-Tupsu-Talvis. Brita värvus on pruunikas-kuldne, kõrvaotsad on mustad. Minu lemmikloom on emane ja kahe-poole aastane. Takside iseloom on selline, et nad võivad olla hästi isekad ja kangekaelsed, alati suruvad taksid läbi oma tahtmise. Aga sellepärast ei tule neist halvasti mõelda. Taksid, kellega palju ei tegeleta, võivad hakata närima esemeid. Minu koer on väga aktiivne ja rõõmsameelne. Õhtul hilja, kui kõik magama lähevad, poeb ta kellelegi kaissu. Minu lemmikloom asju ei näri ja kui temaga piisavalt ei tegeleta, siis ta mängib teise koeraga. Teise koera nimi on Triibu, ta on krants. Lühikarvalised taksid, kellel on tõupaberid, peavad tegema läbi jahikatse, mis seisneb selles, et urus on rebane ja taks peab ta oma klähvimisega sealt välja ajama. Britta jahil ei käi, aga jahiinstinkt on tal sees. Takside tõug on kaasa toonud ka oma hädad. Taksidel on päris pikk kere ja kui looma liialt väntsutatakse ja selili pannakse, võivad ta selgroolülid katkeda. Minu koerale meeldib talv ja suvi. Suvel saab Britta maal naabri koeraga mängida, aga samuti ujuda. Talvel saab ta lumes möllata. Britta sööb päris vähe, aga ta sööb väga põnevaid toite: avokaadot, kanafileed, hapukurki, juustu ja vahel koeratoitu. Minu lemmikloom on võrratu!


Meeldiv monstera

Elen Kukk, 5.kl.

Juhendaja: Tiiu Hansen
Monsterad on igihaljad suurekasvulised, vanemas eas puitunud varrega liaanid. Neid kasvab troopilises Ameerikas umbes 50 liiki. Toataimena sai juba möödunud sajandi keskel tuntuks Mehhiko ja Guatemaala põlis-metsadest pärit meeldiv monstera. Looduses kasvab monstera väga oma päraselt:noor taim roomab mööda maapinda,tal on pikkade sõlmevahedega juurduvad varred ja väikesed südajad lehed. Puutudes vastu puutüve,hakkab taim seda mööda üles kasvama. Tüvele kinnitub ta väikeste ronijuurtega, peale selle arenevad taimel veel tugevad nöörjad õhujuured, mis vabalt allapoole ripuvad ja mullapinnani jõudes hakkavad täitma pärisjuurte ülesandeid. Õhujuured on pealt kaetud erilise koega - juurenahaga,mis on võimeline õhust imema nii sademete vett kui veeauru. Mida kõrgemale, valgusele ligemale monstera ronib, seda jõulisemalt ta kasvab. Puude latvadeni jõudes on taime välimus tundmatuseni muutunud - varred on käsivarrejämedused,sõlmevahed varrel lühikesed, lehed kuni meetrise läbimõõduga äärtest lõhestatud ja keskelt augulised nii, et valgus läbi ülemiste lehtede ka alumistele taimeosadele paistab.

Lehtede vahelt kasvavad välja omapärased õisikud,meenutades mõnevõrra toakalla õisikut.Õied on koondunud lihaka peateljega tõlvikusse, mida ümbritseb umbes 25 cm pikkune poolkerajas kreemikasvalge kõrgleht. Monstera viljad on söödavad,väga meeldiva ananassilõhnaga ja -maitsega. Neid süüakse toorelt ja tarvitatakse booli valmistamiseks. Hoolimata troopilisest päritolust, kuulub monstera suhteliselt vähenõudlike toataimede hulka.Ta on hinnatud eelkõige oma dekoratiivsete lehtede tõttu, mis ka toas võivad kasvada ligi meetripikkusteks. Õitsemine ja viljumine on toa-tingimustes haruldane nähtus.Monstera järgi saab ilm ennustada. Enne vihma, kui atmosfääri koguneb niiskust, hakkab lehetippudest vett tilkuma.Toas sobib monsterale otsese päikese eest varjatud kasvukoht. Noored taimed vajavad valgust rohkem, vanemad lepivad ka suhteliselt pimeda kohaga,eriti kui neid sellega on järk -järgult harjutatud. Liiga pimedas (ja samal ajal väga soojas) ruumis venivad aga sõlmevahed pikaks, lehed jäävad väikesteks ja nõrgaks ning taim muutub inetuks. Monstera kasvab paremini soojas, umbes 20°C toas, kus temperatuur ka talvel ei lange alla 18 kraadi. Erandjuhtudel võib talvel leppida palju madalama temperatuuriga (10 - 12 kraadi). Kastma ja piserdama peab suvel rikkalikult. Sooja ruumi puhul ei tohi kastmisega ka talvel liiga tagasihoidlik olla.Monstera vajab ka toataimena toestamist. Potti asetatakse tugev kepp ja seotakse vars selle külge. Kui taim kasvab seina ligidal,võib ta konksude ja nööriga seina külge kinnitada. Monstera talub hästi võrdlemisi suuri temperatuuri kõikumisi. Üsna hästi kohaneb ta ka keskküttega ruumide kuiva kliimaga. Monstera kasvab hästi ka vesibüülides, saalides ja ametiruumides.




Natuke ninatarkust

Martiina Viil, vilistlane


Millest nina koosneb? Nina koosneb ninaõõnest, asub nina välimise osa taga ja mida eraldab suust suulagi, ninaõõnt seda poolitavast vaheseinast ja ninakäike moodustavaist ninakarbikuist. Ninalihas jaguneb kaheks: ninasõõrmete laiendamisel talitlev tiivaosa, mis kulgeb külgsuunaliselt ja nina kirtsutamisel talitlev ristiosa, mis kulgeb diagonaalselt. Nina eesmisel osal pole luulist toest. Selle asemel toestavad seda üheksa kõhrest plaati.

Milleks nina vaja on? Igatahes mitte ainult nuuskamiseks, nagu Juku ühes tuntud anekdoodis arvas. Nina mängib olulist rolli sissehingatava õhu kopsudesse juhtimisel. Sissehingatav õhk liigub mööda ninakäike ninaõõnde, sealt kurgu tagaosa mööda hingetorru, kopsutorudesse ja edasi kopsudesse. Väljahingamisel on nina peamine koht õhu väljutamisel kopsudest. Ninas toimub sissehingatud õhu puhastamine, niisutamine ja soojenemine. Õhku soojendab ja niisutab limaskest. Limaskest toodab lima, mis püüab tolmu, baktereid ja muid pisemaid asju, mis võiksid nina ärritada. Suuremad osakesed nagu õietolmu ja mustuse püüavad kinni ninas kasvavad karvad. Nina abil tunneme lõhnu.

Kuidas nina lõhna tunneb? Ülimalt tundlikel lõhnaretseptoritel ninaõõne laes on tillukesed karvakesed, mis püüavad õhust lõhnamolekule. Retseptorid saadavad lõhnasignaalid edasi haistmissibulatesse, mis läkitavad need edasi ajju. Tavaline inimene on võimeline eristama u 4000 lõhna, spetsialist (nt lõhnaõlide testija) kuni 10 000. Haistmismeel osaleb ka maitsete moodustamisel. Proovi ise järele: võta amps mingit toitu ja jäta meelde, kuidas see maitses. Järgmine amps võta kinnisurutud ninaga. Kas oli vahe?

Kui ninas on nohu ...

... on nina limaskest tursunud ja toodab rohkem lima kui tavaliselt. Kui see lima kurku valgub, kaasneb nohuga ka köha.

Aevastamine on refleks (tahtele allumatu kaitseliigutus), mis tekib, kui miski ärritab nina sisepinda. Hingamislihased tõmbuvad tahtmatult kokku, paisates õhku koos limapiisakeste pilvega suure jõuga ninast välja. Nii saadakse tavaliselt ninast välja ka ärritaja.

Aevastuse ajal võib limapiisakeste pilv (koos viirustega!) lennata 5 meetri kaugusele kiirusega 166 km/h. Seetõttu ära kunagi aevasta kaaslase poole, et teda mitte nakatada.

Viiruslikku nohu põhjustavad mitmed viiruste rühmad, millest tuntuimad on rinoviirused. Nohu ja aevastamist võib põhjustada ka allergia, näiteks õietolmu suhtes.

Nohu ravi. Kui nina pole kinni, vaid ainult jookseb, osta apteegist 0,9-protsendist soolavett ehk füsioloogilist lahust ja loputa nina sellega läbi. See puhastab ninalimaskesta pinna ja aitab nina kaitsemehhanismidel jälle normaalselt tööle hakata.

Kui nina on kinni, võta ninalahtistavaid tablette või pane ninna sama toimega tilku, et nina kaudu saaks taas paremini hingata.

Mis on ühist nohul ja vampiiridel? Mõlemad kardavad küüslauku! Küüslauku süües eraldub viirusevastase toimega eeterlike õlide aur. Tükeldatud küüslauku võib ka marlitüki sees kaelas kanda või lihtsalt öökapile panna. Ära pane küüslauku ninna, selle tugev toime ärritab haiget limaskesta!

Nuuska nina regulaarselt tühjaks: kõigepealt üks, siis teine pool. Liiga äge ja tihe nuuskamine võib katki teha ninas olevad ripsrakud või lõhkuda mõne ninaveresoone.

Joo kuuma teed või kanapuljongit ja tee sinepijalavanni, et soojendada nina kaudselt. Otsene soojendamine (nt tuliste kanamunade panek kahele poole nina) võib nina turset suurendada või koguni põskkoopapõletikku põhjustada.

Koera nina ...

... on ülimalt hea haistmisega. Koerte nina limaskesta kogupindala on 150 ruutsentimeetrit (kui kõik voldid oleks siledad), inimesel vaid 4 cm2. Verekoer on inimlõhna suhtes miljon korda tundlikum kui inimene ja suudab lõhna järgi vahet teha isegi ühemunarakukaksikutel, kuid seevastu on ta lühinägelik .

.. annab märku ka looma tervisest. Jahe ja niiske nina tähendab, et koera tervis on korras, kuum ja kuiv nina aga viitab haigusele.

Ninaahvi nina hakkab kasvama looma täisealiseks saades (7-aastaselt) ja kasvab edasi kogu elu. Kasvab ainult isaste nina. Emastel ja noortel on normaalse suurusega ja veidi püstise otsaga. Ahvikarjas on tähtsaimal kohal suurima ninaga isane. Tema suudab tänu nina võimendusele teha kõige valjemat häält oma valdustest märku andmiseks. Vanadel isastel ulatub nina tihtipeale lõuani ja süües peab ahv selle kõrvale lükkama.

Elevandi lont on moodustunud kokku kasvanud ninast ja ülahuulest. See on umbes 2m pikk, kaalub 132 kilo ja sisaldab 40 000 lihast! Londiga saab teha nii mõndagi:

* hingata (sealhulgas kasutada hingamistoruna vee all ujudes)

* nuusutada (elevandid on võimelised eristama lõhnu koguni 8 km kauguselt)

* piserdada endale peale parasiitide vastu kaitsvat tolmu

* noppida lehti kõrgematelt okstelt

* tõsta vett suhu või pritsida endale peale

* hoiatada kaaslasi, lüües londiga vastu maad või pasundades

* võidelda emaste pärast (isaelevandid)

* näidata kiindumust, paitada või nuhelda poegi.

Suvi loomadega

Mari Siilivask, 2.kl.


Jah, suvi loomadega oli tõesti tore. Kõigepealt koer, basset - hound Renzo, siis küülik Milla, kolm siilipoega ja rott August.

Koer oli ja on mul enda oma juba kuue aastane. Teised loomad olid külalised. Jänese võtsin suvel loodusmajast suvilasse suvitama. Küülik Millal oli maal tore, korjasin talle ristikut ja ploomivõrseid, võilillelehti ja ilusatel päevadel kükitas ta kirsipõõsa all, vahel lasime kepsama isegi õues. Jänes ja koer said kenasti läbi, uurisid üksteist. Toas lasime Millat hopsama ja ta pidas oma territooriumiks suurt valget puuvillavaipa, Renzo oli vaiba ääres pikutamas ja terve vaip oli Milla päralt. Meie koerale meeldivad porgandid ja ta käis Milla puurist neid näppamas.

Siilid tulid kesksuvel meile ise. Üks siil jalutas kadaka all, kaks olid liha grillimise restilt liharaasukesi otsinud ja lähedal olnud kalavõrku takerdunud. Harutasime isaga nad võrgust lahti. Üks siil suri kahjuks ära, oli võrgus rippudes vigastusi saanud ja nõrguke, teised kaks kosusid ja jäid ellu. Toitsime neid piima ja vorstiga, otsisin neile ussikesi. Nad kolisid puust nukumajja, hiljem aga läksid oma teed.

Rott aga tuli äkki maja alt. Toitsin rotti mõni päev. Küllap oli keegi ta reisil kaotanud. Igatahes oli see rott sõbralik, kodustatud laborirott. Ja kuna ta ilmus meile augustis, panin talle nimeks August. Välimuselt oli ta valge, pruunide laikudega.

Otsustasin ta Tartusse kaasa võtta ja loodusmajja hoiule anda. Nii tegimegi. Tänaseks on August saanud uue päris peremehe.


Õppekäik Tartu Ülikooli Botaanikaaeda

Birgit Teemäe, 4. kl.

Juhendaja: Tiiu Hansen
22. sept. 2006.a. käisime Tartu Ülikooli Botaanikaaias. Me uurisime lilli ja leidsime palju huvitavate nimedega ja ilusaid lilli. Õpetaja andis meile töölehed ja meie kirjutasime huvitavamad lilled üles.

Kollaste õitega lilledest õitsesid: kanada kuldvits, kalifornia läänemagun, daalia, päevakübarad, pruudisõled ja peiulilled. Õitses palju lillade ja roosade õitega lilli, näiteks aed-leeklill, sügislill, harilik kaksikkannus, purpur siilikübar, daalia ja kukeharjad. Siniste õitega lilledest õitsesid emajuur, kaenal-lõhiskelluke ja salveid. Samuti oli mitmeid valgete õitega lilli nagu aed-leeklill, lõhnav neitsi-kummel, metstubakas, hiid-hüatsint ja mugullauk. Oli ka ilusaid punaseid lilli: leek-salvei, begooniad, pruudisõled, daalia, mätashari.

Paljudel lilledel olid huvitavad ja naljakad nimed: sigaretilill, hoburaev, põimsaba, kuningakepp, kosmos, norulill, varblill, harfiõis, kaeralill.

Nägime, kuidas õitses ja kasvas tatar. Tõrvikliilial olid hästi ilusad õied. Suured ja huvitavad lehed olid laudlehel ja huvitavad viljad olid tulivõhal. Inglitrompetid olid istutatud pottidega maasse. Sain teada, et kanna on nii taim kui ka üks antiloopidest. Puhkasime jalgu tobiväätidest lehtlas. Seal lähedal kasvas Eesti kõige jämedam harilik vaher, mille ümbermõõt oli 4 meetrit 24 cm. Botaanikaaias oli väga ilus kujundus ja palju aiaskulptuure. Imetlesime roosiaeda ja skulptuuri „Tüdruk tuviga“. Aga kõige rohkem meeldis mulle lilledest pilt „Liblikas ja lill“. Botaanikaaias oli vahva!




Minu viirpapagoist

Kevin Valkenklau, 6.kl.

Juhendaja: Kai Punger

Mul on kodus viirpapagoi, kelle nimi on Pusa. Ta on rohelist värvi. Ta on isane, kuna ta nokapealne on sinakas. Ma ostsin ta Lõunakeskuse lemmiklooma kauplusest. Ta toitub peamiselt papagoidele mõeldud seemnesegudest. Ma panen talle ka värsket kurgiviilu, kuid pigem eelistab ta sellest ainult koort näksida. Veel maitseb talle lehtsalat, seda sööb ta nii, et seinad on koos. Kuidagi moodi suudab ta salatit süües toaseina salatilehti täis pritsida.

Tema puuris on mitu topsikut. Kaks neist on toidu jaoks, üks joogi ja üks liiva jaoks. Liiva on vaja linnule sellepärast, et see aitab tal toitu paremini seedida. Papagoil peab olema alati värske söök ja jook. Üldiselt söövad viirpapakoid päris paljusid toiduaineid. Näiteks – kohupiima, porgandit, õuna, kurki, seemneid, lehtsalatit, keedumuna, aiast võib muru noppida ja talle pakkuda. Veel on Pusal puuris kaltsiumitükk, seda on vaja linnul selleks, et nokka ja küüsi tugevana hoida. Puuri juurde kuuluvad ka kaks pulka, mille ümber on liivapaberi taoline kate. Ta kasutab neid pulki küünte ja noka teritamiseks ning ta toetub nendele (magab) Papagoidele meeldivad igasugused läikivad ja kolisevad vidinad. Minu papagoi puuris on peegel, kelluke ja plastikrõngastest kett. Kõige enam meeldib talle end peeglist imetleda.

Minu linnu iseloom on väga imelik, nimelt ta närib sokke ja nokib mu väikese õe nukke. Millegipärast eelistab ta just musta värvi sokke närida, miks, on jäänud mulle arusaamatuks. Veel meeldib talle mängida igasuguste klotsikestega ja minu õe nukkudega. Kui ta õe nukkudega mängib, siis tükib ta rohkem nende nägu nokkima. Klotsidega oli ükskord üks naljakas lugu. Ta vedas neid nokaga mööda tuba edasi - tagasi mis paistis kõrvalt vaatajana päris naljakas. Ta hüpleb külg ees mööda põrandat ringi mida on ka päris vahva vaadata. Pusa on julge sell ja väga uudishimulik. Topib oma „nina“ igale poole ja uudistab. Kui ta läheb ülemeelikuks ja teda mingisuguses toimingus segada, siis ta näksab üsna valusasti. Samamoodi on ta julge ka külalistega, näksab neidki teinekord. Ta on toredasti õppinud tegema nii laua, kui ka mobiiltelefoni hääli. Ilmselt suudab viirpapagoi õppida ka enamat, kuid selle saavutamiseks peaks kindlasti palju kordi rohkem vaeva nägema. Kui ma näitan talle mõnda papagoi pilti, siis ta uurib seda natuke ning läheneb sellele ettevaatlikul ja hakkab nokkima. Kui fotoaparaadiga pilte teha, hakkab ta kohe häälitsema fotoaparaadi helina peale. Tema pildistamine on ka suhteliselt raske, sest ta suudab väga kiiresti lennata ja tema pildile saamine on selle võrra raskendatud. Kui aga see siiski õnnestub, on tulemused väga lahedad. Igatahes on ta meie pere suur sõber ja naljatilk, igav temaga juba ei hakka. Selline väike kokkuvõte minu toredast sõbrast. Viirpapagoist lähemalt uurida saate järgmistelt aadressidelt:



http://www.geocities.com/Heartland/Valley/3158/indexest.html http://www.hot.ee/cosmical/Viirpapagoi.htm


Minu suvi

Miikael Raun Raun, 3.kl.

Juhendaja: Tiiu Hansen
Mina käisin suve alguses loodusringiga rabas, mulle tundub ,et kui rabas pikka maad kõndida, ei väsi üldse. Loomulikult oli mul binokkel kaasas, sest binokkel on minu arust rabas suur abimees.

Peale seda käisin ma maal vanaisa juures. Tal on nii, et kõik kes elavad Suure-Jaanis on ta sõbrad ja tuttavad. Isegi loomad ja linnud ei karda teda. Näiteks nägin ma seal metskitse, aga vahel on seal ka põdrad käinud. Kassid tulevad lausa rongkäiguga kohale. Mind nad siiski veel kardavad.

Peale seda läksin ma Tallinna. Seal ma joonistasin ja käisin vanaemaga tööl kaasas. Vanaema juhatab klaasikunstnikke. Tallinnas oli ka mu onu. Tema on mu lemmik-sõber ja sugulane. Mul oli huvitav suvi.
Läänemere projekti õhukvaliteedi programm Tartu parkides

Kirsi Kriit, Janne-Mai Liias, 9.kl.

Juhendaja: Sirje Janikson
Tartu Loodusmaja geoloogia- ja keskkonnaringi õpilased on Läänemere projekti (BSP) õhukvaliteedi programmis osalenud 4 aastat. Meie oleme vaatlusi teinud 2 aastat.

2004.a. sügisel tegime vaatlusi BSP õhukvaliteedi programmi juhendite järgi Toomel, eelmise aasta sügisel Raadil ja käesoleval sügisel Emajõe äärses pargis.

Õhusaastet uuritakse selle programmi kohaselt puude peal kasvavate samblike ja okaspuude okaste kaotuse järgi.

Kuuskesid hindasime kõigepealt selle järgi, milline nägi puu võra kaugelt välja, kas normaalne (1. klass), kahjustatud (2. klass) või väga kahjustatud (3. klass). Emajõe äärses pargis oli okaste kaotuse klass 1. Toomel leidsime rohkem 2. klassi kuuluvaid puid ja Raadil oli nii 1. kui 2. klassi puid. Väga kahjustatud okaspuid ei kohanud. Teiseks uurisime seda, mitme aasta okkad olid okstel alles. Toomel olid puudel keskmiselt 5 aasta okkad, Raadil 7 – 8 aasta okkad. Emajõe pargis olid puudel keskmiselt 10 aasta okkad.

Õhu puhtust tuli hinnata ka puudel kasvavate samblike järgi. Samblikke uurisime viiel samast liigist lehtpuul. Tuli hinnata puutüve samblikega kaetuse protsenti ning otsida erinevaid liike kooriksamblike, lehtsamblike ja põõsassamblike hulgast. Toomel oli keskmine samblike katvus 59 %, kuid seal leidsime kõige rohkem kooriksamblikke ja põõsassamblikud puudusid. Raadil saime keskmiseks samblike katvuseks 42%, seal aga leidus rohkem lehtsamblikke ja leidsime ka põõsassamblikke. Emajõe pargi vaatlustel olid puud keskmiselt 22% ulatuses samblikega kaetud. Emajõe pargis leidsime 2 liiki kooriksamblikke, 2 liiki lehtsamblikke ning põõsassamblikke ei esinenud.

Vahtra pigilaiksus, mida peetakse ka puhta õhu näitajaks, märkasime ainult Raadi pargis kasvavatel vahtratel. Vahtra pigilaiksus on seenhaigus. Pigilaiksust põhjustav seen kasvab ainult seal, kus õhk on puhas. Vahtrapuule on see ikkagi haigus, sest seen on parasiit, kes elab vahtralehe kukil. Suurt häda pigilaiksus vahtrapuudele ei põhjusta, kuna seenest hõivatus lehepind on tavaliselt väike.

Toome park asub keset Tartu linna, mäe otsas. Okkavaatluste põhjal võiks öelda, et Toomel on õhk natuke saastatud, kuid samblike leidumise järgi võiks öelda, et vaatamata sellele, et park asub kesklinnas, on seal õhk suhteliselt puhas.

Emajõe pargis samblike vaatlus näitas, et park kuulub saastatud õhuga tsooni, mis on ka tõenäoline, sest park asub väga tiheda liiklusega Vabaduse puiestee ääres. Okkavaatluste tulemusi ei saa siin ilmselt arvestada, sest torkav kuusk on saastele vastupidavam kui harilik kuusk ja ei ole üldse vaatlusteks soovitatud liik. Raadi pargi puudel leidsime kõige rohkem erinevaid samblikke, leidus ka põõsassamblikke, mis näitab, et seal on puhas õhk. Sama kinnitasid ka okkavaatlused ja vahtratel esinev pigilaiksus.Vaatluste põhjal võime öelda, et õhk on Raadi pargis kõige puhtam, mis on ka loomulik, sest park asub linna servas.




Rannikuvaatlused Kablis

Anna-Maria Luik, Elise Nemliher, 8.kl.

Juhendaja: Sirje Janikson
Loodusmaja sügislaager toimus 6.- 8. oktoobril Kabli looduskeskuses. Laagris toimus palju huvitavat. Näiteks käisime Kabli linnujaamas, kus ornitoloog Agu Leivits rääkis meile lindude rõngastamisest ja näitas kuidas seda teha.

Meie osalesime ka Läänemere projekti rannikuvaatluste programmis. Kuigi Tartu Loodusmaja osaleb Läänemere Projektis juba alates 1994. aastast ja on osa võetud mitmetest BSP programmidest (õhu kvaliteedi, keskkonna-ajaloo, jõgede ja fenoloogiliste vaatluste programmid), tegid loodusmaja õpilased rannikuvaatlust esimest korda.

Anname ülevaate Kabli rannikuvaatluste tulemustest.

Vaatlused toimusid umbes 500 meetri pikkusel rannikulõigul. Vaatluse algul oli ilm pilves ja mõõdukalt tuuline, kuid hiljem taevas selgines. Õhu temperatuur vaatluse ajal oli 14C ja vee temperatuur oli 13C. Valdav materjal uuritud rannavööndis oli kruus ja liiv. Vaatlusala oli suures osas roostikku kasvanud rannikulõik.

Veepiiril ja madalas vees nägime pruun- ja punavetikaid ning rohevetikaid. Rannal olevatest taimedest uurisime lähemalt põisadru. Vetikas ei olnud kinnitunud substraadile, mõõtmisel saime põisadru keskmiseks pikkuse 25cm. Taimedelt me teisi vetikaid ega söömisjälgi ei leidnud.

Loomariigi esindajatest nägime kajakaid, ogalikke, tõruvähke, erinevaid karpe ja vähilaadseid. Karpidest nägime kõige vähem söödavat rannakarpi. Kõige rohkem leidus balti lamekarpi, liiva uurikkarpi ning südakarpi. Vähilaadsetest leidsime mõned kirpvähid.

Uuringut teostades pidime me loendama ka rannal leiduvat prahti. Prahi hulgas leidus kõige rohkem klaas- ja plastikpudeleid. Veel leidus mõningaid plastist pakkeribasid, plastikust tükke ja riideesemeid.

Prügivaatlust tehes nägime, et Kabli rand on suhteliselt puhas



Puuvaatlus

Annabel Rillo, Paula Õispuu, 4.kl.

Juhendaja: Tiiu Hansen

Meie tegime puuvaatlust 26. septembril Tartu Loodusmaja pargis. Valisime arukase, sest see on ilus puu. Ta kasvab avaras kohas ja seda puud tunnevad kõik inimesed. Valisime selle puu ka sellepärast, et tema kohin on väga ilus. Kask on lehtpuu

Meie puu tüve ümbermõõt 1,3 meetri kõrguselt oli 152 cm. Puu ligikaudne kõrgus oli 12 meetrit. Puu võra kõige laiem koht oli võra keskel. Võras oli märgata murdunud otsi. Nagu kaskedel tavaliselt, oli ka selle kase tüve värvus hall ja valge. Puu tüve lõhn oli niiske ja meenutas mullalõhna. Selle puu lehtede keskmine pikkus oli 4-7 cm ja laius 3-5 cm.

Lahksugulised õied on kasel koondunud silinderjateks urbadeks, noorelt on need rohelised, valminult kollakaspruunid. Isasurvad moodustuvad sügisel, on

rippuvad, 5-8 cm pikad. Emasurvad tekivad kevadel enne lehtede puhkemist, on

püstised, valminult 2-3 cm pikad, läbimõõt kuni 1 cm. Kask õitseb mais ja on

tuultolmleja. Kasel on tiivaga seeme. Kase semneid söövad erinevad linnud.

Uurides võrade alust maapinda ja tüve leidsime linndude, ämblikute ja putukate

tegevusjälgi. Nägime kärbest, sipelgat, lehetäid, ühte mardikat, marjalutikas

ja veel 2 liiki lutikalisi ja hooghännalisi.

Meie puud ohustavateks teguriteks on ürask ja inimtegevus. Puu on saanud puukuuri põlemisel kannatada. Sellel puul on ka väga palju tähtsust keskkonnale nagu näiteks: temalt saame hapnikku, puhastab keskkonda ja on ilus puu parkides.

Kase puit on tugev, elastne, hästi poleeritav, seepärast kasutatakse

vineeri-, mööbli- ja suusatööstuses. Ühe vormi, karjala kase puit on itmevärviline, väga kõva, hinnatud mööbli ja iluesemete tegemisel. Treimis- ja nikerdustöödel on väärtuslikud pahad. Puidust toodetakse ka sütt, äädikhapet, tõrva, atsetooni. Koort kasutatakse naha parkimisel. Mahl on suhkru- ja vitamiini-rikas. Haljastuses kasutatakse lisaks harilikule mitmeid dekoratiivseid vorme. Okstest tehakse luudasid ja saunavihtu. Tohust tehakse määrdeõlisid. Kask on ka ravimtaim: pungi on kasutatud sapi-, uriini- ja higierituse soodustamiseks, liigesevalude, krampide, maohäirete ja kopsutuberkuloosi korral, lehti uriinierituse soodustamiseks, tõrva nahahaiguste ja sügeliste raviks. Kasel kasvaval seenel, mustal pässikul, on arvatud olevat vähivastane toime.

Puuvaatlust oli väga huvitav teha.



Vaatlusi ja tähelepanekuid Tartu Kesklinna pargis. Liina Nigu, 10.kl. Juhendaja: Tiiu Hansen

Esimesed vaatlused Tartu kesklinna pargis, mis asub Kaubamaja ja Vanemuise teatri vahel tegime juba 2004. aasta sügisel. Tänavu jälgime seda parki juba kolmandat aastat. Pargis panime kirja seal tehtud tööd, puude-põõsaste õitsemise ning muud huvitavat, mida märkasime pargiga seonduvat.

Pargi eest hakati suuremat hoolt kandma juba aprilli lõpus, siis saeti maapinnani maha osa lumipõõsaid ja madal ubapõõsas, seda põõsaste noorendamise eesmärgil. Mõned päevad hiljem saetakse ära ka ühe viirpuu oks, mis murdus juba möödunud aasta augustis. Aprillis korrastati veel ka lillepeenart, mis asub pargi Kaubamaja poolses servas. Sellele peenrale ja ka lillekastidesse istutati juba mai alguses võõrasemad, mida oli kollast, pruuni, sinist, valget ja lillat värvi. Juuni keskel võeti maha kuivanud thunbergi kukerpuud, kevadel maha saetud lumimarjad ja ubapõõsas on juba põlve kõrgused. Seoses uue kaubamaja valmimisega hakkasid inimesed kasutma otseteed, mis viis üle muru. Inetu jalgraja vältimiseks tehti uus kiviplaatidest tee ning rajati uus lillepeenar, mis oli täpselt samasugune nagu teine, olemasolev peenar. Tee tegemisel kasutati eelmisel aastal Võidusilla ja Turuhoone vahelise kõnnitee tegemisel üles võetud ja üle jäänud kiviplaate. Pisut kulunud plaadid sobisid hästi pargis juba varem olemas olevate teedega. Kõnnitee ümbritseti muru säästmiseks piiretega. Riia tn poolsesse otsa pandi neli lipuvarrast. Kõige suurem on viirpuu, mis oli osaliselt kuivanud ja on suure õõnsusega ning asub uue tee lähedal. Ta ümbermõõt 1m 30cm kõrguselt on 70cm, juurekaela juurest on ta koguni 109 cm jämedune.

Parki toodi juurde mulda, et külvata uut muru, sest vana oli suurte talvekahjustuste tõttu koledaks muutunud. Äärmiselt kuiva suve tõttu ei läinud seemned idanema ja muru oli kollane kuni suve lõpuni. Alles septembris, kui hakkas rohkem vihma sadama, muutus rohi roheliseks. Mõlemasse ümmargusse peenrasse istutati sarnaselt lilli. Maha pandi riitsinust, kolmesuguseid kirinõgeseid, kivikilbikut, salveid ja mugulbegooniaid. Lillekastidesse istutati tiiviklilli, tubakat, suur-mungalilli ning samuti kivikilbikut. Kahjurid on sel aastal samad, mis eelmisel aastal, kuid õnneks on neid vähem. Kikkapuudel olid võrgendid, kuid koid puid lehtedest tühjaks ei söönud. Pärnadel olid lehetäid, mungalilledel tuhktäid. Augusti lõpul toimus pargis ja selle ümbruses ekstreemspordivõistlus. Pärast seda on lillekasti hunnikust üks maha tõstetud. See seisis tühjana oktoobrini, siis viidi ta koos teiste lillekastidega ära. Sügiseks oli ära kuivanud tömbilehise viirpuu suur põõsas. Oktoobri lõpul istutati peenardele dekoratiiv-kapsad. Esimesena puhkes õide punane leeder, mis mai lõpuks, siis kui paljud teised puud ja põõsad hakkasid õitsema, oli juba õitsemise lõpetanud. Kõige õiterikkam periood oli mai lõpp ja juuni algus, siis õitses kümme liiki: harilik hobukastan, hele- ja tumelillade ja valgete topelt õitega harilik sirel, värdenelas, tavaenelas, harilik kikkapuu, harilik kukerpuu, läikiv tuhkpuu ja viirpuud(karvane ja tömbilehine). Juuni lõpus, juulis ja augustis õitsesid madal enelas, harilik pärn, läiklehine pärn ja lumimari. Viinasena oli veel üksikuid õisi madalal enelal. Mustjas ubapõõsas, mida kevadel noorendati, sellel aastal õitsema ei läinudki. Park on jäänud kolme vaatlusaasta jooksul üsna samasuguseks, ainus suurem muutus oli uue tee rajamine.



Ohtlikud jäätmed ja taaskasutamine.

Sandra Teppo 12.kl, Kadri Toomsalu 8.kl.

Juhendaja: Kiira Kahro
Iga aastaga tekib ainuüksi Tallinna juurde umbes 1 km² pindalaga meetrikõrgune jäätmemassiiv. Omavolilised prügimäed tekivad aga igale poole kiiremini kui neid koristada jõutakse.

Ohtlikeks jäätmeteks loetakse: aegunud ravimid, kraadiklaasid, päevavalgus-lambid, õlid, akud, patareid, happed, lahustid, värvi-, laki- ja liimijäätmed, putuka- ja umbrohumürgid, külmikutes olev freoon. Ohtlikud jäätmed saab viia keskkonnajaama , Tähe 108, või AS Epler & Lorenz, Ravila 75. Kasutamiskõlbmatu kodutehnika saab viia keskkonnajaama. Ehitusjäätmed saab anda Turu tn. pinnasetäitekohta. Klaasile, joogitaarale, paberile ja papile mõeldud kastid leiate aga paljude kortermajade juurest.

Kauba kaitsmiseks ja transpordiks hakati tegema toodetele pakendeid. Varem kasutati looduslikke pakendeid (nt. loomanahk, puit, savi), hiljem aga loobuti ning hakati üha rohkem kasutama klaasi, plekki, kartongi, paberit ja pappi. Väikestest äridest kasvasid peagi kaupa ettepakendavad supermarketid ning kasutusele võeti ka kiled ja plastmass.

Taaskasutuseks sobivad: paber, klaas, metall, plast. Taaskasutuse eelised on : looduse säästmine, loodusvarade säilitamine, energia säästmine, loodusliku elustiili sisseharjumine.

Oleme meiegi mõelnud säästvale eluviisile. Näiteks, milleks visata ära vana ese, kui temast saab veel midagi teha? Ja olemegi teinud. Kunstiringis, näiteks, vanadele T-särkidele andsime uue elu trükkides nendele huvitava teemalise kujunduse.

Järgneb väike moeshow kunstiringi õpilastelt.







Verilənlər bazası müəlliflik hüququ ilə müdafiə olunur ©azrefs.org 2016
rəhbərliyinə müraciət

    Ana səhifə