Roland Schimanski Albert Camus’




Yüklə 21.13 Kb.
tarix25.04.2016
ölçüsü21.13 Kb.
Roland Schimanski

Albert Camus’ „Katk“.

Michel Foucault’ põhjal.

Ta pidi kaldale jääma, käed rippu ja



süda täis ahastust, relvadeta ja abitu

nagu ennegi selle katastroofi ees.“

- A.Camus.

Enne kui hakkan analüüsima, mida selle romaani põhjal Foucault’le toetudes öelda võiks, pean mainima, et proovin kõrvale hoida klassikalisest viisist tõlgendada „Katku“ kui eksistentsialistlikku teost ja üritan sisse põimida siia ka teisi imetlusväärseid autoreid, et mitte jätta seda analüüsi ühekülgseks. Samuti proovin kõrvale heita eetilise dimensiooni – mitte seetõttu, et eetika tähtsusetu oleks –, kuna proovin kirjeldada süsteeme, täpsemini süsteemide vahelist heitlust, ja olen veendunud, et süsteem ei oma mittemingisuguseid eetilisi dimensioone per se. Üks suurimaid vigu, mida olen väga palju kordi tähele pannud, on süsteemi, kui oma reeglite järgi toimiva struktuuri(de kogumi), põimimine – tihtipeale ideoloogiliste – kahtlase väärtusega eetikasüsteemidele, luues nii must-valgeid pooltõdesid. Näiteks, kirjeldada antud teoses katku kui midagi negatiivset iseenesest. Minagi leian, et see on negatiivne nähtus inimese jaoks (või isegi inimkonna jaoks), ent see – nagu kõik väärtustavate hinnangute andmised – on subjektiivne ja ükskõik kui laialt levinud antud arusaam ka ei oleks, ei näe ma ühtegi põhjust seda käsitleda kui objektiivse, katkule kui nähtusele, automaatselt külgepoogitava ja lahutamatu aspektina. Otse loomulikult on eetika väga tähtis ja vajab kindlasti sügavat uurimist, ent tema koht ei ole siin. Ainsa erandi teen teadlikult raamatu peategelasele Rieux’le, kes – olgugi, et fiktsionaalne – on minu arvates imetlusväärne ja erakordne mees. Tema kohta ma ütleksin, kasutades Kanti väljendit, et Bernard Rieux on juveel, kes särab iseenda valguses (ehkki see sära avaldub minu subjektiivse hinnangu järgi üsna julmadel viisidel.)

Veel on vaja märkida, et ehkki ma saan analüüsima võimu läbi indiviidide, pean vajalikuks toonitada, et ma ei poolda individualismi kui sellist ja leian, et seda ei tohiks ühiskonnas üle tähtsustada, nagu seda minu arvates tänapäeval üsna jõudsasti tehakse. Ka siin käsitlen ma neid indiviide vaid kui kindlate iseloomutüüpide esindajaid, keda kõiki saab paigutada oma lahtritesse. Erilisus jäägu erilistele inimestele.

Lähtudes Foucault’ võimu-kontseptsioonist peab mainima, et algul ma ei olnud päris kindel, kuidas katku kui nähtust kategoriseerida. Esimesel hetkel mõtlesin sellesse suhtuda nagu Foucault kirjeldab vägivallasuhet: “Vägivallasuhe mõjutab keha või asju: see sunnib, painutab, purustab, hävitab või lõikab ära kõik võimalused; selle vastaspooluseks saab olla üksnes passiivsus, ja mis tahes vastuseisuga kokku puutudes ei ole sellel muud valikut kui püüda seda murda.“ Ent see lähenemine tundus kuidagi liiga lihtne, seetõttu, et katk kui nähtus tegelikult ei purusta kõiki võimalusi. Ta ei tekita aheldatud orja ja isanda suhet, nagu Foucault vägivalda kirjeldas. Mida katk teeb, on proov purustada enamus (või kõik tema suhtes tähtsad) valitsevad võimusuhted ja luua ettekääne hulluse tulekuks (ehk siis reeglite ja piiride mittetunnistamine, nende rikkumine). Seega ma määratleksin katku kui võimusuhete eriilmingut, mis on oma olemuselt – jättes välja tema bioloogilise struktuuri, mis on tõesti väga keeruline – üsna lihtne ja väga vägivaldne süsteem, mis proovib end kehtestada läbi tugeva rõhumise, muutudes limiteeritud ajaks domineerivaks võimustruktuuriks regioonis, kus ta end kehtestab. Siinkohal tuleb toonitada, et ma ei proovi katku kuidagi personifitseerida, vaid kujutada enam-vähem normaalse (ehkki väga toore) aktiivse süsteemina.

Kui katk end Orani linnas sündmusena kehtestas ja hakkas reorganiseerima hetkel valitsevaid võimusuhteid, tekitas ta – paratamatult – reaktsiooni, mis realiseerus konfrontatsiooniolukorrana linnaelanikud versus katk. Peab tunnistama, et inimkollektiivi algsed strateegiad selles võitluses olid üsna kohmakad, püüdmatud ja kohati isegi olematud, nagu näiteks Rieux’ ametivend, doktor Richard, kes isegi ei tahtnud tunnistada, et tegu on katkuga, viidates sellele kui „erilisele palavikutüübile“ või preester Paneloux, kes rääkis inimestele, et katk on Jumala karistus selle eest, et nood on tema vastu nii külmaks muutunud.

Mida see katk teha üritab? Tema skeemile saab vastuse suvelõpu paiku, kui katk saavutab oma tipu. Olles üsna edukal võidukäigul oma eesmärgiga lõhkuda vanad võimusuhted (ja koos sellega normid, reeglid), andes inimestele põhjuse hullumiseks, hakkavad paljud röövima ja vallandub vägivald. Just see aspekt panigi mind katku kategoriseerima kui eritüüpi võimu – lõhkudes vanad reeglid, annab ta inimestele täiesti uue liikumisruumi, mis ei ole küll selline, mida inimesed tahavad, kuna seal puudub turvalisus, kuid tagab oma piiride sees enneolematu potentsiaalse vabaduse. Siit ka katku kohutavalt suur võim ja näiline julmus (Foucault: „Võimu saab teostada ainult „vabade subjektide“ üle ja ainult sedavõrd, kuivõrd nad on „vabad“ – pidades sellega silmas individuaalseid või kollektiivseid subjekte, kelle ees avaneb võimaluste väli, millel on valida mitmesuguste käitumisviiside, mitmesuguste reaktsioonide ja käitumisviiside vahel.“) Antud hetkel pean silmas individuaalset vabanemist kollektiivsetest, nö normaalsel ajal valitsevatest võimusuhetest. Kusjuures inimeste ilmselge äng annab tunnistust minu arvates sellest, et korralikke struktuure ja võimusuhteid (nagu Foucault seda mõtestab, või siis nö normaalseid võimusuhteid, antud essee järgi) on paratamatult vaja.

Vahest kõige parem näide sellest individuaalsest vabadusest oleks žurnalist Raymond Ramberti soov Oranist lahkuda ja, kui kõik ta palved selleks tagasi lükatakse, siis – põgeneda, et taaskohtuda oma kallimaga, kes teda Pariisis ootab. Arvestades, et härra Rambert sellest linnast pärit ei ole, ega selle linnaga mingit ühendust ei tunne, on see igati normaalne soov. See võiks tal osutuda ka reaalselt võimalikuks, ent Rambert otsustab viimasel hetkel mitte minna. Seda otsust võiks tõlgendada üsna heroilise sooviga anda oma panus võitlusse katku vastu, millega ta seda minu arvates ka ise põhjendab: „“Asi pole selles“, ütles Rambert. „Mulle tundus kogu aeg, et olen selles linnas võõras ja et mul pole teiega mingit pistmist. Aga nüüd, kus ma olen näinud seda, mis ma olen näinud, tean ma, et kuulun siia, kas tahan või mitte. See asi puudutab meid kõiki.““. Ent mina leian, et tegelik põhjus peitub teatud sotsiaalsete normide või nõuete internaliseerimises, milledest üheks on taolises kriisiolukorras kindlasti kohalejäämine, et aidata kollektiivi.

Eraldi peaks kindlasti ära mainima härra Cottardi, suli, kes ei olnud hästi kohandunud normaalsituatsioonis valitsenud võimusuhetega, kuid adapteerus üsna hästi uute, katku poolt kujundatavate võimuväljadega, tekib küsimus miks? Kindlasti üheks põhjuseks sellele oli tema suutmatus funktsioneerida normaalselt tavaliste võimusuhete seas. Sellest annab tunnistus tema katse suitsiidi teha, mis otseselt kujutas endast konventsionaalsete reeglite (ehk siis antud juhul seaduse) rikkumist. Ent katku puhkemise järel, muutub ta totaalselt – vanad võimusuhted on alla surutud ja katk kujundab oma uusi reegleid, või õigemini laseb selle situatsiooni sees elavatel inimestel ise kujundada uusi käitumismudeleid, mis rajanevad katku poolt tekitatud hullusele. Cottard muutub enesekindlamaks ja hakkab aktiivselt ühiskonnas funktsioneerima, müües illegaalseid sigarette ja madalasordilist alkoholi. Iseenesest mõistetavalt muutub ta üsna murelikuks, kui tekib reaalne lootus, et katk hakkab taanduma ja inimkollektiivi konfrontatsioonistrateegia on teenimas oma eesmärki – st muutes teist osapoolt täiesti võimetuks ja (taas)kehtestada enda domineerivad võimusuhted. Põhjust võib selgitada sõnadega, mida kasutas Tarrou Cottardi kirjeldamiseks: „Tema ainus tõeline kuritegu on, et ta on oma südames kiitnud heaks selle, mis võttis lastelt ja täiskasvanutelt elu.“ – ehk siis ta on kahe süsteemi vaheline desertöör.

Pöördugem loo kangelase, Bernard Rieux’ juurde. Mees, kes, teeb kõik, mis tema võimuses, et päästa Orani, või vähemalt neid, kes veel ei ole kaotanud. Tema motiividest ja iseloomust saame väga hea aimduse raamatu kahest lõigust. Esimese leiame preester Paneloux ja Rieux’ vahelises dialoogis pärast Orani magistraadi, härra Othoni, lapse surma. Laps suri suurtes valudes, olles pikka aega vastu pidanud:

Palat kaikus nuuksetest, mis matsid isa Paneloux’ hääle, ja Rieux, kes kramplikult voodivarvast kinni hoidis, sulges silmad, purjus väsimusest ja õudusest.



Kui arst silmad avas, seisis Tarrou ta kõrval.

Pean ära minema. Ma ei jaksa seda enam kauem taluda,“ ütles Rieux.



Ent äkki jäid ülejäänud haiged vait. Rieux taipas, et lapse kisa nõrgenes, kuni lõpuks vaibus päriselt. Ümberringi võttis oigamine jälle hoogu, aga sundimatult, nagu lõppenud heitluse kauge kisa. Võitlus oli lõppenud. Castel läks ümber voodi teise külge ja ütles, et kõik on möödas. Ammuli sui, kuid tummalt lebas laps voodilohus segipaisatud linade vahel. Oma pisaratemärja näoga oli ta äkki nagu väiksemaks jäänud.“

Pärast seda tormas Rieux palatist välja, kohta kus omaette olla. See oli talle liig. Talle järgnes isa Paneloux, kellega neil oli lühike vestlus, mille ajal Paneloux väitis, et on asju, mida me ei suuda oma mõistusega hoomata – viidates sellega Jumalale –, ent me peaksime õppima armastama seda, mida me ei suuda mõista. Selle peale vastas Rieux: „Minul on armastusest teistsugune ettekujutus. Ja kuni surmani keeldun ma armastamast maailma, kus lapsed hukkuvad sellistes piinades.“ See lause on väga tähtis ja tähenduslik mitmeski mõttes nii selle raamatu sõnumile kui ka eksistentsialismile üldiselt. Ent meid hetkel huvitab siit vaid järeldus, et ehkki Rieux ei olnud õnnelik ja kannatas väga tugevalt antud situatsiooni all, jäi ta siiski truuks sellele, millesse uskus. Sellesse, mis tema jaoks oli õige. Seega võib teda seada opositsiooni eelpool mainitud Cottardiga. Ehkki see tekitaks paratamatult eetilise mõõtme, millest proovin hoiduda.

Mis puutub isa Paneloux’sse, siis tema jäi hiljem haigeks ja suri, keeldudes kuni lõpuni arstile minemast, uskudes et Jumal aitab teda. Et haigus ei olnud tõenäoliselt katk, ei ole hetkel tähtis. Millele see seik tunnistust annab, on ühiskonnas valitsevate võimusuhete keerukus ja komplekssus – ühiskond koosneb paljudest omavahel keerulistes suhetes olevatest struktuuridest ja allstruktuuridest, nagu Juri Lotmangi on kirjutanud, ning ehkki need struktuurid olid sunnitud katku ajel tihedamat koostööd tegema (Rieux’ kirkikukülastus ja isa Paneloux’ sümboolne abi – näiteks härra Othoni lapse õnnistamine pärast tema surma), jäid nad siiski kaheks selgesti eristuvaks võimusüsteemiks, ehkki nad omasid mingi aspektini sarnaseis eesmärke. Isa Paneloux Focualt’ kirjeldatud pastoraalvõimu esindajana ja Rieux Foucault’ poolt mainitud meditsiinilise derivaadina sellest.

Kuid suurim löök Rieux’le, oli tema armastatud kamraadi Tarrou surm:

Rieux nägi nüüd ainult veel elutut maski, kust naeratus oli kadunud. Seda inimkogu, mis talle nii lähedane oli olnud, puurisid nüüd katkuodade teravikud, põletas üleinimlik piin, väändusid kõik tigedad taevatuuled, ja ta vajus Rieux’ silma all katku lainetesse, ilma et arst oleks saanud selle merehädalise päästmiseks vähematki teha. Ta pidi kaldale jääma, käed rippu ja süda täis ahastust, relvadeta ja abitu nagu ennegi selle katastroofi ees. Võimetuspisarate tõttu, mis talle silma valgusid, ei näinudki ta, kuidas Tarrou äkki näo seina poole pööras ja õõnsa kaebusega hinge heitis, justkui oleks tema sees katkenud mingi köidis“

Siin tahab Camus’ meile näidata, kuidas katk oma võimu ülimal määral teostab mehe peal, kes nii vapralt on vastu pidanud. Nüüd on ta murtud, ehkki nii tugeva mehe poolt ei tähenda see endale võetud ülesandest loobumist. Kuid siiski annavad murtusest aimu järgmised read:

Arst ei teadnud, kas Tarrou nüüd viimaks leidis rahu, aga vähemalt sel hetkel uskus ta, et temale enesele ei ole rahu enam iialgi võimalik, niisamuti nagu ei ole relvaderahu emale, kellelt on võetud poeg, või mehele, kes on matnud sõbra.“

Ehk siis katku võim jõudis lõpuks ka Rieux’ni. Katk ise võis küll alla vandumas olla, kuid oma viimaseks võiduks sai ta ehk selle kõige magusama. Inimkollektiiv võis selle sõja lõpus peale jääda, kuid Rieux’ (nagu ka paljud teised) jäi kaotajaks. Aga seda, mida soovin lõpetuseks ütelda, on Foucault ise palju paremini sõnastanud – jäägu see tsitaat ühtlasi nii selle essee lõpuks kui ka mu viimaseks õigustuseks sellele, miks ma tegin katkust võimusuhte:



See võimuvorm teostab end vahetus igapäevaelus, liigitab indiviidi mingisse kategooriasse, märgib ta ära tema oma individuaalsusega, kinnistab ta tema enda identiteedi külge, surub talle peale tõeseaduse, mida peab tunnistama ta ise ja peavad teised tunnistama temas. See on võimuvorm, mis teeb indiviididest subjektid.“


Verilənlər bazası müəlliflik hüququ ilə müdafiə olunur ©azrefs.org 2016
rəhbərliyinə müraciət

    Ana səhifə