Kevadine kontsert-pidu langes maile, Emadepäevale




Yüklə 222.18 Kb.
səhifə5/6
tarix21.04.2016
ölçüsü222.18 Kb.
1   2   3   4   5   6

Küsimusele, mis on laulutaadi lemmikmuusika, vastas viimane, et see on mere, metsa ja maanteede tuule muusika. Küllap ta mõtles selle all ka talvise tee muusikat, mis on üks meiegi lemmikutest. Vaevalt, et muidu oleks meie repertuaaris Aleksander Puškini sõnadele kirjutatud Rostislav Boiko laul Zimnjaja doroga – Talvine tee, milles kahvatu kuu valab läbi uduseinte valgust nukrale maastikule. Üksikul talveteel kihutab väsinuna tunduvate aisakellade saatel postitõld. Postipoisi teekonda aitab lühemaks teha tema laul, milles on kord ülevoolavad tunded, kord meeletu nukrus, kurbus, igatsus. Ümberringi ääretu lumeväli, ei ühtki inimhinge. Vastu tõttavad vaid verstapostid. Lõpuks postipoiss uinub ja näeb unes teda ootavat kallimat. Kuukiired aga mähkuvad uttu. Kostab monotoonne aisakella helin, millest hoopis erinevalt helisevad aisakellad Leo Virkhausi laulus Tiliseb, tiliseb aisakell, sõnade autor on Julius Oro.
9.

Laulutaadi sõnutsi on luuletusi kasulik lugeda paralleelmõttega - kas ei peitu selles laul? Seda soovitust on küllap järginud ka helilooja Enn Võrk, leides üles looduskirjanik Kustas Põldmaa imetabased võrdlused Jõululumest. Kuulakem, kuidas siidipehmed lumiliblikad langevad vaikselt nagu udusuled, suudeldes valgeks musta mulla.

10.

1980.aastal ilmunud raamatus Kutse mõtiskleb Gustav Ernesaks oma emast: “Kes emast ja tema õdedest kõige paremini laulis, ei oska praegu enam öelda. Kõik nad valdasid laialdast külarepertuaari ja olid võrdselt “heleda jaalega”….Ema jätkas laulmist ka linnas. Võiks öelda, ta tegi seda eluaeg, vaatamata sellele, mis parajasti käsil – keetmine, õmblemine, põrandapesu – ikka käis töö lauluga. Kuigi ema oli rõõmsameeleline, oli tema ellusuhtumine sihi- ja tahtekindel. Tema sisemuses oli isegi midagi jonnakusse kalduvat põllukivilikku. Kui ema lõpuks haiglas lamas, polnud meil kellelgi tunnet, et midagi erakordset võiks juhtuda. Kui ta suri, kaebas isa: “Me ju leppisime ometi kokku, et mina lähen varem. Kuidas siis nüüd nii?” – et ema enam ei laulnud. Ester Mägi, sõnad Milla Krimm Jõuluõhtul.

11.

Mälestustekogumikus Laul, ava tiivad manitseb Gustav Ernesaks: “Me ei tarvitse sugugi olla liiga kitsid hea sõnaga, väikese tähelepanuga, naeratusega. Kas mitte meie üldine käitumishelistik ei ole muutumas üleliia karedaks, meie elustiil küünarnukilisemaks, hoolimatumaks ja vabandusevaesemaks? Hoidugem iga päev kas või minutikski inimestevahelise käitumissfääri saastamisest. Leidkem võimalusi vaiksema häälega rääkida, leidkem võimalusi kaasinimesi ära kuulata, neid arvestada. Vastasel juhul jääb meil kõrvuti elamine – olemine liiga kitsaks. Arvan, et tänases päevas on peidus veel suuremaid muresid, kui neid leidub su oma lähemas ümbruses.”

Paar aastat varem ilmunud mälestustekogumikus Laine tõuseb kutsub ta aga üles unistama: “Oma kaugemate sihtide seadmisel on vajalik ka unistamine. Pean suureks puuduseks inimeste unistuste argust ja ahtrust. Jääda aga alati ainult oma unistuste kammitsasse oleks viljatu. Distants tegeliku eluga võib osutuda ületamatuks ja jälle on uus maailmavalus siplev õnnetu tunnustamata vend maailmas rohkem. Ongi vist suurim tarkus oma unistustemajaka kiirtevihus astuda just väikseid, jõukohaseid, edasiviivaid, praktiliselt teostatavaid samme, kuid ikkagi oma unistuste lõppjaama, unistuste majaka sihis. Mis sellest, et sinna kunagi kohale ei jõua.” Vene päritolu ameerika helilooja Irving Berlini Valged Jõulud Aarne Männiku seades; eestikeelne tekst Heldur Karmolt.
Andeks, kui üksiku põleva küünla valgus kuusel on heitnud seintele ja lakke liiga tumedaid varje! Astugem siit vaiksest hämarusest taas kodudesse, omaste keskele, pangem põlema kõik tuled ja püüdkem selles säras olla üksteise vastu sõbralikumad, lahkemad ja naeratavamad.” Nii kirjutas laulutaat.
Aitäh teile kõigile koos meiega tänase õhtu meeleolu loomise eest. Aitäh kirikurahvale, et saime seda meeleolu tunda just siinse pühakoja seinte vahel.

Ilusat advendiaja jätkumist, kaunist jõuluaega ning palju õnnelikke hetki uuel aastal meile kõigile. Ja uskugem seda vana laulumeest, kes kunagi ütles Ernesaksale: “Inimene ei ela mitte kella tiksumise, vaid südame tuksumise järgi.”

Kontserdi järel ruttame Hiiu restorani, mille Elna on meile kinni pannud. Ruum alul ehmatab, oleme ühises suures saalis koos muude restoranikülalistega, lisaks mängib muusika valjult. Tõstame laudu ja toole, suhtleme administraatoriga, ja saamegi oma tahtmise. Tänatakse tublimaid ja laulame oma rõõmuks. Kõrtsilised jäävad meid isegi kuulama, eriti siis kui laulame Talvist teed vene keeles. Kolme koori poolt on Triinile ühine kingitus – reisitšekk, millega ta saaks sõita suusapuhkusele. Sinna juurde auaadress kolme koori lauljate allkirjadega.

Triinikene, dirigentti,
tarka, töökas tütrekene,
kallis koorilauljatele,
lemmik lubinokakeste!
Kuula meie kuulutusi,
õnnesoove õnne toovaid:
kümnes aasta teed sa tööda
kolme koori ku'reerides,
levitades laululusti,
voolutades viisikesi,
nokitsedes noote kallal,
tõstes tüdrukute taset
laululugu lõõritades
koorikunsti kõrgustesse.

Oled jõudnud kauge'elle,


tõusnud kõrgell' taeva poole
tuhandete tulijate,
laululaval olijate
ette julgelt juhatama,
koorilaulu kajatama,
viisikesi veeretama,
lustiliselt leelotama.

Nüüd on Kalev saabund koju,


õiglust ilmas õitsetama,
austu'usta avaldama,
tublisida tänamaie.
Triin ja sinu kammerkoori –
ammutuntud tõde teada,
et te tublid Tartu'ussa,
esimesed Eesti'issa,
eelistatud Eu'roopassa,
parimate seas planeedil.

Õnne, õnne soovime Sull',


et see elu edeneksi
samas suunas suuremaksi,
et sul jõudu-jaksukesta
piisaks pikiksi päeviksi,
kauni'iksi kuude'eksi,
mitmeks aastakümne'eksi.

Kallis trinigentti Triini,


esimene Eest'issa,
lubinoka laululootus,
lubame Sull edaspidi
olla hoopis hoolikamad
viisikesi veeretades,
vokaalegi venitades,
noodikesi nokkidessa.
Oleme Sull' tagalaksi,
kuhu tuled kohenema,
toetust taga otsimaie,
puhkepausi pidamaie.

Täna hüüdkem ühel häälel:


elagu me dirigentti,
parim lubinokkadele,
korvamatu kõigil kolmel
kooril Tartu Ülikooli!
Elagu ja edenegu!
Olgu elu õnnerikas,
Kõik Su soovid täituneksi!

Laulelduse autor Nelly Jaanus.

Alustame jälle uuel aastal.
2009. aasta
Algas laulupeoaasta.

Kohe esimestes proovides saame kätte laulupeolaulikud, kaks vihikut: Naiskooride laulud ja Valikkooride laulud.

Triin on üks laulupeo üldjuhtidest, tema juhatada on Ernesaksa „Kojuigatsus“.

Alustame Olav Ehala „Siin on oja“, mille rütmika tabamine on meile üsna kaelamurdev, aga siiski väikesed edusammud juba on.

Veebruari keskel sõidame Nelijärvele 2-päevasesse laululaagrisse. Kaasas laulupeo mõlemad laulikud ja veel Oi seda heledat ilmakest,

Ave Maria (Poulanci oma) ja kõik Tormise etüüdid. Laagris aga võtab Triin kavva sootuks uued laulud, mis meil puhanuina ka meelde jäävad. Talvisel Nelijärvel on mõnus, süüa saab hästi ja jõuab ka loodust nautida.

Märtsis algavad laulupeo ühisproovid Salme tänaval. Saame päris hästi hakkama oma meelest. Valikkooride kava meil muidugi selge pole, aga teiste kõrval saame hakkama. Küll aga kujuneb omamoodi proovikiviks ettelaulmine. Lugu on selles, et laulupeole tahtjaid koore on rohkem kui lava mahutab, sama mure ka tantsijatel. Seepärast kuulatakse koorid üle ja vastavalt laulude esitamistasemele, kas lubatakse või mitte. Dirigendid tõmbavad loosiga kaks laulu, mis tuleb siis autoriteetsele žüriile ette laulda. Triin tõmbab meie lauludeks kaks vana ja tuntud laulu Saebelmanni Kaunimad laulud ja Ernesaksa Kojuigatsuse. Ettelaulmiseks aga peame minema 3. korrusele, mis võtab meid ähkima ja puhkima, ning kohe ka laulma. Kaunimad laulud läks ilmselt aia taha, sest meie laulsime suurest ähmist ja pabinast vana versiooni järgi ning olime sootuks unustanud uuema. Kojuigatsus läks enam- vähem , aga meil kõigil jäi sant tunne, rahul polnud ka Triin. Meie hääled polnud enam pärast 2tunnist laulmist ja 2. korrusele rühkimist need, mis alati. Ilmselt segasid ka „lubjatükid“. Lahkume üsna kurvalt. Triin ütleb lohutuseks, et proovigu nad tema koori välja jätta. Tulemuse saab alles paari kuu pärast teada, kui kõik koorid on üle kuulatud.

Valmistume täie hooga kevadkontserdiks, kui selgub, et ülikooli naiskoor soovib uut kolme koori laulupäeva, seekord Pöksis. Kõigile sobiv aeg leitakse: mai viimane nädalavahetus. Üldse ootab meid ees 4 laulupidu.

1. Kolme koori laulupidu 30.mail.

2. Tartu laulupidu 14. juunil.

3. Kärdla laulupäev, mis korraldatakse laulupeotule saatmiseks 30.juunil.

4 Ja üldlaulupidu 2-3.juulil Tallinnas.

Siin on mõtlemise koht. Meie jõudluse juures veel ka kevadkontsert lisaks nelja erineva laulupeo kava õppimisele? Triin sooviks maksimumi, kuigi ta ise on talv läbi kestnud maakooride juhendamisest väsinud, ent temal reipust jätkuks. Meie aga, vanemad ja kogenumad, leiame, et pole mõtet endid lõhki rebida. Need laulud, mis kevadkontserdiks juba selged, võib ju Pöksis ehk Sulbi laululaval antava kontserdi ajal ette laulda. Nii jääbki.

Maikuu viimane nädalavahetus on päikesepaisteline. Lubinokkade buss stardib varakult, et keskhommikuks kohale jõuda. Kammer on juba kohal, sest nende õlul lasub korraldus, tegelikult on Triin üsna palju vaeva näinud, tulemus on kõigiti suurepärane. Toitlustajaks on kohalik naiskodukaitse (selle kirjutasin küll huupi), aga toitlustajad olid kohal. Majutame endid kes Sulbi koolimajja, kes Pöksi. Mina vaatan ajaviiteks üle Pöksi talu aiamaa, kus õitsevad maasikad, kastan ja kobestan, et saak suurem tuleks. Kui ka ülikooli neiud kohale jõuavad, avatakse Kolme koori II laulupäev piduliku lipuheiskamisega. Triin tervitab kõiki oma lauljaid, meie tervitame Triini vanemaid ja kingime kolme koori ühise kingitusena suure lapiteki, millele iga laulja on toonud kaks lapikest.

Päevakava näeb ette pärast söömist iga kooriga eraldi proovi, rongkäiku Sulbi laululavale, kontserti, pärast õhtusööki aga isetegevust, mille käigus iga koor üles astub. Indrek, kammeri president, on soovitanud rongkäiku kaunistada lippude ja loosungitega. Nii me siis valmistasime, õigemini mina oma tütre äiapapa abiga Abrukal, viis loosungit, kõik puha Triinilt kuuldud tsitaatidega, mida ta proovist proovi on meie lupjunud ajudesse tagunud. Krista, I sopran, aitab loosungeid värvikamaks muuta.

Hoiame kõrgel vokaalpositsioonid!

Taktijoonel me ei hinga!

Koor on dirigendi nägu!

Laulja sõbrad on „O“ja „I“!

Hambad on laulja reliikvia!

Nalja kui palju! Rongkäik venib õige pikaks. Oleme kolonnis esimesed.

Meie taga kammer, kes kannab eesti heliloojate näopilte ja lõpus kõige nooremad, ülikooli naiskoori tüdrukud. Tee peal tervitab meid lubinokk- vilistlane Milvi Saks, kes on Moostest tulnud meie kontserti kuulama.

Rahvas meid juba ootab Sulbi kenal väikesel lauluväljakul. Alustame ühendkooridega ja seejärel iga kooriliik eraldi, ka kammeri meeskoor on veel tegus ning laulab meile Näärisokku, mis läheb väga menukalt. Meie etteastet saadavad Eva Keinasti meeleolukad setukeelsed vahetekstid.

Kontserdi järel aga kes jala, kes bussiga tagasi Pöksi. Õhtuse isetegevuse juhatavad sisse ülikooli neiud, kelle etteaste on integreerumise teemal. Kammer esitab rahvatantse ja meie tutvustame endid nii proosas kui lauluks saanud luules.

Meie iseloomustus:

„Oleme parajalt paksud ja parimais aastates. Lohutuseks teile, et kõik aastad on parimad. Me oleme jutukad, enesekindlad ja inertsed, millega oleme suutnud Triini aeg-ajalt endast välja viia. Noh, vahel ei taha meil vokaalpositsioonid vajalikul kõrgusel püsida, ka kipub õhk meil enne fraasi lõppu otsa saama ja muidugi hingame taktijoone peal, mille kohta Triin on tabavalt tähendanud: „Korraga hingamine on grupiviisiline vargus!“ Aga muidu oleme head lauljad. Teiega me endid võrdlema ei kipu, aga meie senine tublim saavutus on võistulaulmise 3. koht, mis pani meid muidugi huilgama ja rõõmust särama – mõtleks vaid kui kõva koor me oleme. Aga et me sügavale rahuolu sohu ei vajuks, kuulutas Triin, et see polnudki meie kõige parem esitus, vaid see kõige, kõige oli olnud enne võistulaulmist proovis. Vaat nii! Ja peab ütlema, et seda on varemgi juhtunud, et proovid on paremad kui esinemised.

Räägiks nüüd natuke Triinist, kes on meie suhtes jätkuvalt lihtsameelne. Paari kuu eest õpitud laulu juurde tulles, tõstab ta uljalt käed ja lööb laulu lahti, vahel isegi ära ootamata, kuni me oma noodivihikus kohmerdamise oleme lõpetanud.

„Noh“, ütleb ta ja kõigepealt langeb II alt, seejärel I , siis II sopran ja üksnes I sopranid veavad kuidagi lõpuni, ja vahel, ime küll, on aldid taas viisijupi leidnud ja finaalini jõudnud.

Triin unustab sageli ära, et meil on kollektiivne mälukas ehk nagu, meie president Elna kunagi kuulutas, et tal on afaasia-amneesia, mis muide on nakkav. Nii ei taha meil kuidagi sõnad pähe jääda ja ikka ja jälle oleme noodis kinni. Peast laulmine on meile tohutu pingutus. Vahel Triin lohutab meid, et ega teie üksi, ka kammerkoor peab peast laulma.

Täna me oleme hoopis teistsugune koor kui see, mille Triin 10 aasta eest üle võttis. Enne Triini olid meil suured vabadused käes. Proovi ajal võis meid sokki kudumas, lehte lugemas, vihikuid parandamas ja muidugi juttu ajamas näha.

Triini ajal oleme vait kui hiired. Teatavasti kostab hiirte krabin eriti jõuliselt, kui nad kilekoti seest noote otsivad. Tasapisi oleme Triini kasuks kilekottidest loobunud.

Eks me lauljatena ole kõik tundnud, et repertuaari õppimise ajal saabub aeg, mil laulud hakkavad jumet võtma, aga siis kui Triin ootab meilt maksimumi, juhtuvad tagasilöögid. Kui aga laul välja tuleb, ei ole Triinist õnnelikumat inimest.

„Pruugib vaid dirigendil inimeseks jääda, kui lauljatel tuleb ka kõik välja,“ on ta ise tagasihoidlik.

Ma juba ütlesin, et me pole enam see koor, kes me kunagi olime. Esimesi muutusi meie vokaalses ja muusikalises arengus pani tähele EMLS Tallinna Meeskoor, (meil on nendega ühisjõulukontserdid), kelle dirigendid on meile algusest peale ennustanud, et ega Triin teile kauaks ei jää, samal ajal tunnistades, et koori vokaalses arengus on järsk tõus toimunud. Nii me siis mõtleme igal kevadel hirmuga, kas Triin ikka meiega jätkab, ja kui siis Triin sügisel jälle meie ees seisab, oleme eriti rõõmsad ja õnnelikud ning käime kohal nagu üks mees, sest meie moto kõlab nii:

„Lauldes naine püsib noor“!
Selle järel laulsimne Milli Kikase „Lubinokaballaadi“

Viisil:Las käia armas peremees.


Kõik algas Alma Materis,

Kui Ritsing kutsus moori,

Ta kogus neide kuulekaid

Ja pani laulma häälekaid

Nii kuuekümne aasta eest

Lõi Tartusse naiskoori, koori, koori


Kes pääses koori peresse

Ja läbi tegi katsed

See pisiku sai veresse

Ja laulutaudi keresse

Ja lootusetult põdema

Jäi iga lauluõde, õde, õde.


Kuid elu puistas laiali

Meid ülikoolilinnast

Ees ootas töö ja perekond

Karjäär ja lapsi pesakond

Laul siiski taas meid kokku tõi

Et võtta viisitakti, takti, takti


Kolmkümmend aastat möödas sest

Kui Tallinnas kõik algas,

Sest saabus Tartust sõnumeid

Et külla kutsutakse neid,

Kes laulukooris olnud TRÜ-s,

Ei lauluhimu salga, salga, salga.


Nii lubinokad kokku said

Ja kogusid end kooriks,

Sest Nora võttis hirmuta

Juhtida meid armuta

Mis sest, et nokad roostetanud

Ja mööda läinud noorus, noorus, noorus


Nii kestma jäi see sedasi,

Et koor vaid kosus, kasvas

Kõik end koori vedasid

Ja laulda tahtsid edasi,

Sest rõõmus uudis tabas meid

Ja kogu Eesti rahvast, rahvast, rahvast.


Sest Võrust tuli Tallinna

Täis võimsat õpiindu

Üks dirigendihakatis,

Kes suurest soovist pakatas

Ja kõiki endast nakatas,

Et pista tööga rinda, rinda, rinda.


Ja lubinokad teenitult

Said enda ette Triini, kuid

Siis vast töö sai alguse

Ja hingamine valguse,

Sest Triin ei heida armu meil,

Vaid nõuab tõsist tenni, trenni, trenni


Nüüd meie prouad väärikad

Küll poeme nahast välja

Et suudaks nägu väänata

Ja diafragmat käänata

Ja hääletoru avada,

Et tekitada laulu, laulu, laulu.


Ei saamata jäänd preemiad

Ja rasked võidud toodud,

Nüüd Triin on parim dirigent

ja lubinokad uhked, sest

Me oma armas Trinigent

On meie endi loodud, loodud, loodud.


Las käia armas dirigent

Löö lahti laulu algus

Täna pikk meil öö on ees

Homme pikk meil töö on ees,

Kuid südametes armastus

Ja hinges tänuvalgus, valgu, valgus.

Iga salmi viimast stroofi laulsid ka teised koorid kaasa. Teenisime tugeva aplausi.

Ega õhtu veel sellega ei lõppenud. Kiviaia ääres asuva lõkkeplatsi ümber grillisime vorste ja jõime veini. Ning laulsime. Kui juba päris pimedaks oli läinud, siis kutsuti meid tiigi äärde, mille vastaskaldal algas etendus. Nimelt tantsisid kammeri mehed nelja luige tantsu, mida saatsid suured naerupahvakud ja mis lõppes „luikede“ vettekukkumisega. Õnneks oli saun köetud, nii et pärast külma suplust said nad kohe lavale. Lubinokad muidugi olid pika päeva suurest väsimusest ümber kukkumas ning vurasid bussiga Sulbisse magama. Ülejäänud seltskond aga pidas lõkke ümber pidu edasi. Viimased pidulised olid magama saanud vastu hommikut.

Ka pühapäev oli soe ja päikeseline ning hommikusöögi järel läks lahti viktoriiniks ja igat sorti võistlusteks, mida jätkus lõunasöögini. Langetasime lipu ja nõudsime kammeri meestelt Näärisokku. Seejärel istusime kes autosse, kes bussi ja vurasime kodu poole, et kahe nädala pärast kohtuda uuesti Tartu laulupeol, mille üheks üldjuhiks on Triin.
13.juuni varahommikul vurises lubinokkade kasina täitumusega buss Tartu poole. Siiski, laulupeol meid nii vähe polnud: kärsitumad olid juba varem Tartusse tõtanud. Seega oli meil bussikoha maksumus märkimisväärselt kõrge (peaaegu nagu lennukis), aga sõita ka mugav. Bussifirma oli meid hästi vara jalule ajanud, et ennetada tõrkeid, mis võiksid bussi teel tabada. Kuna laupäeva hommikuti Tartu maanteel ummikuid ei esine ning muid äpardusi ka ei juhtunud, jõudsime õige aegsasti Laeva külje all asuvasse Hollywoodi. Seal kohvitasime, kempsutasime ja tegime aega parajaks, aga ikka õnnestus varem kohale jõuda. Kuid kohale jõudsid ka vihmapilved koos äikesega.

Proovid algasid nais- ja meeskoorilauludega. Laval oli hea olla: vihm ja tuul ei pääsenud ligi, aga kui aeg lavalt alla astuda, siis algas tõeline vihmatants ja äikesemürin. Hämmastav oli vaadata, kuidas väikesed lapsed (ka lasteaia mudilased võtsid peost osa) vihma ja küllap hirmu trotsides, vapralt laulsid. Rääkimata suurtest lauljatest ja dirigentidest, kes end vihmast üldse häirida ei lasknud.

Proov õnnelikult läbi (märjad jalad välja arvatud), anti paar tundi vaba aega. Enamik lauljatest suundus keha kinnitama.

Kell 18 hakkas Maarja kiriku eest liikuma rongkäik. Kaunid rahvariided olid kaetud keepide ja jopedega ning kingade ja pastelde asemel ehtisid ettenägelikemate jalgu kummikud (ka neid oli erinevaid ja värvilisi.) Puhkpillid hakkasid mürtsuma, vihma ladises rõõmsalt edasi ja kolonn kolonni järel marssis lauluväljaku poole.

Imetlusväärne, aga entusiastlikud Tartu elanikud olid endid hulgaliselt kodust välja ajanud ja seisid naerusui tänava ääres, lehvitasid ning hüüdsid tervitusi. Eriti rõõmustas pealtvaatajaid TÜ Naiskoori reibas laul: „Linnuke laulab ja päikene paistab,

kätte jõudnud suvi.“

Seda üsna arvukat rahvahulka nähes tekkis lootus, et äkki me ei laulagi märgadele pinkidele. Ja nii see oligi!

Kui Kuno Areng tõstis käed Koidu alustamiseks, oli lauluväljak vihmavarjudest ja keepidest kirju, ja nii kontserdi lõpuni...

Peole lisasid vürtsi reipad rahvatantsijad, kes vihmaveeloikudes kepseldes ja kareldes kõik ettenähtud tantsud ära tantsisid ning sealjuures veel üsna heatujulised näisid.

Laulupeo kunstiline pool jäägu pealtvaatajate ja asjatundjate hinnata, sest meie ju tervikut ei adu, aga laulupeo väge ja võimu näitas seegi pidu.

Meie lahke bussijuht „küttis“ tagasiteel bussi nii soojaks, et pääsesime suuremate tervisehädadeta tagasi koju.
30.juunil on Triin meid lahkelt kutsunud Hiiumaale Kärdlasse laulupeotule vastuvõtu-saatmise laulupäevale. No ega me ära ka ei öelnud. Ilm ilus ja muudkui noodid ja rahvarõivad kaasa ning minema. Tallinnast väljumisel pidime Vabaduse puiestee äärest ridamisi lubinokki peale korjama. Ainus, kes maha jäi, oli Ingrid ja nagu pärast selgus oli ta läinud hoopis Roosleppa või kuhugi sinnakanti päevitama. Ootasime veel praamilgi, et ehk ta jõuab mõne teise koori bussi peale, Aga ei.

Kärdlasse jõudes otsiti üles majutuskohad, osa naisi magas koolimajas mattidel, ülejäänud raha eest värskelt remonditud hotellis. Proov toimus vabaõhuplatsil mere kaldal, siin saime ka süüa, väga rammusat suppi. Õhtul, kui juba tule saabumise aeg käes, läksime sadamasse, et tuld lauluga tervitada, ainus, mida me ei näinud oli purjepaadi saabumine koos tulega. Tervitamas oli Hiiumaa maavanem ja veel keegi asjapulk. Seejärel sammusime rongkäigus, meie kõige ees, improviseeritud lauluplatsile. Laulud vaheldusid tantsudega ja kuulsime ka oma häälerühma sees ühe kohaliku koori soovi, et kuigi laulupeole nad ei saanud, tulevad nad rongkäiku ikka marssima (ilmselt polnud see ainus koor, kes nii mõtles, neid oli üle riigi teisigi ja siin vast ka üks põhjus, miks rongkäik nii pikaks venis ja suure laulupeo avakontserdi algus hiljaks jäi).

Kärdla kava:

Kaunimad laulud

Ei saa mitte vaiki olla

Ärge unustage laulu

Jaanitulõlõ

Kojuigatsus

Küla kuuleb

Päikene, see päeva perenaine

Suveöö

Kodumaa, Las jääda ükski mets


„Suveööd“ laulsime koos Voldemar Kuslapiga. Peo lõpul saatsime tule uuesti merele ja see oli meeleolukas. Kaldale oli püstitatud viis pajuvitstest suurt rõngasristi, mis süüdati põlema ja laulu saatel need mehed eesotsas Jaan Tättega merre läksid, paat ootas kaugemal, kus oli sügavam. Päikeseloojangus oli see ääretult kaunis vaatepilt.

Laulupäeva kokkuvõtteks arvas Triin, et ükski laul välja ei tulnud, aga tore oli ikkagi.

Edasi läks simmaniks, meie aga võtsime kohad sisse restoranis või pubis, tellisime sooje jooke ja isegi laulsime mõned laulud. Siis kutsuti meid bussi, aga bussiukse ees läks lahti tõeliseks tantsupeoks.

Hommikul vurasime Hiiumaad vaatama, sihtkohaks Kõpu tuletorn. Ronisime astmeid pidi vaevaliselt üles, nautisime metsarohket vaadet, torni ümber leidsime maasikaid ja pidasime maha suure, aastat kokkuvõtva jutupeo. Elna ja Viive tahtsid ametist lahti saada ning saidki, ega vägisi ju kinni hoida ei saa. Uueks presidendiks valiti taas Milli Kikkas II sopranist, Milli leidis endale kohe ka abilised Urve Jaansoni, Maris Liidersi ja Maivi Kaljuvee näol.

Külastasime ka Hiiumaa kaunist liivaranda. Julgemad naised käisid isegi ujumas. Ilus ja elamusterohke väljasõit oli.
Tallinnas tagasi, algasid laulupeo proovid. Õnneks oli reedel ilm ilus, laupäeval seevastu hakkas pärast rongkäiku sadama ning sadas õhtuni. Meie õnneks jõudsime enne sadu kohale, aga saime laululava taga kaua oodata. Laine Jänes isiklikult oli informaatoriks, kes kuhu peab rivistuma, ja kes keda taga otsib kuulsime tema käest. Miks aga kontsert kohe peale ei alanud, sellest mitte sõnagi. Hiljem kuulsin, et helitehnikaga oli mingi viperus juhtunud, mille tõttu kõik viibis. Kontsert algas juba vihmasajus. Päevasel proovil lauldi läbi pühapäevane kava ja kõrvu hakkasid väga toredad vahetekstid ning eriti lapsehääl, kes ütles „Laulupidu, tantsupidu, laulupidu , tantsupidu“. Või siis „Pidu seisab“ ehk jälle kiirustas koore tagant „Nüüd vut-vut lavale!“. Istusin vihmasajus lava kõrval ühes söögikohas koos Urmas Vadiga, kes oli tekstid teinud. Lapsehääl kuulus Anu Lambi lapselapsele ja tema ütlemised olid nii väga raadio kuuldemängu helirežissööri Külli Tüli vaimus öeldud. Hiljem selguski, et Külli ja Anu olidki kahekesi need lapsetekstid kokku pannud.

Laulsime ka valikkoorides, Vihmasadu muutus aina tugevamaks ja siis kui kava lõpul tuli esitamisele Carl Orffi Carmina burana, oli peoplats jumalast tühi, üksikud, üksikud vaprad trotsisid vihma ja loodetavasti said ka elamuse osaliseks, sest Neeme Järvi juhatusel tulid mõlemad laulud suurepäraselt välja, nii et meie nõudmisel läks isegi kordamisele. Laulupidu on ikka suurel jaolt meie eneste pidu. Mäletan seda vaimustust ja süttimist, millega me neid laule esitasime.

Koju saime hilisõhtul. Pühapäeval oli päikest ja sooja. Lubinokad kohtusid söögiplatsil, mis seekord oli meie kunagise „suur kivi“ juurde viidud. Rahvast oli palju, laulud ilusad ja kaunid, eriti segakoori omad, millest osa läks kordamisele. Ka meie naiskoori laulud tulid ilusasti välja peale ühe: Jaanitulõlõ hakkas loksuma ja nii kuni lõpuni. Oleksime tahtnud ka mõnd laulu korrata, aga dirigendid ei saanud meist vist aru.

Raul Talmari hinnangul oli Kojuigatsuses just dirigendi nõudlikkus, mis ei kadunud hetkekski ja tulemus oli eriti hea. Pidu oli kaunis ja meloodilisi laule lauldi hulgaliselt, mis nagu oli esmakordne nii suurel peol. Ja, oh imet!, ka vanad laulud kõlasid kaasaegsete vahel erksamalt. Ainus häda, mis varjutas minu arust seda suurt Üheshingamise pidu, oli šašlõkiputkade suur rohkus laululava külgedel, sinine suits ja praeliha lõhn varjutas üsna oluliselt kogu peomeeleolu. Peo lõpp oli võimas, koorid ei tahtnud lavalt alla tulla, muudkui lauldi edasi. Käte lainetused, mis algasid lavalt läksid väljakule lainetama, sündis võimas üheshingamine.

Pärast lõppu palub Triin kõik oma kolm koori üles Laulupeo kivi juurde pilti tegema. Laulame koos paar laulu, täname Triini ja anname üle kingitused. Kammerkoor Indreku isikus aga üllatab meid suure kingiga. Meie puusapõlle kujundusega bullalt kuuleme

Kallid lubinokad ja Triin!

Viimased aastad on rohkem kui kunagi varem meie koore lähendanud ja meil on olnud väga palju toredaid aegu, laule ja rõõme.

Sellel sügisel on meie meelest tulemas veel üks rõõm, mil meie sõsarkoor “Lubinokad“ saab kolmekümneaastaseks!. Meil on hea meel sellegi üle, et teie ees on juba kümme aastat kindlalt ja tublilt seisnud Triin.

Kuigi teie koor tähistab sünnipäeva alles sügisel, oleks nokkadele ette panna juba nüüd üks kingitus, mis on veidi eriskummaline, sest selle kingi valmistamisel vajame ka teie endi abi:

Tartu Ülikooli Akadeemiline Naiskoor ja Tartu Ülikooli Kammerkoor kingivad teie koorile päris OMA KODULEHEKÜLJE(selle kujundamise ja tehnilise lahenduse). Ülejäänud – kodulehe sisu ja selle toimetamine jääks juba teie vedada ning hallata.

Soovime ilusat kodulehe toimetamise aega ning loodame, et septembris võiks midagi ehk juba ka valmis olla, et saaksite juubeliaastaks endale uue kodu, kus nii tänased kui eilsed lauljad omavahel kokku saaksid ja kuhu ka meiesugused aeg-ajalt kiigata saavad.

Teeme veel ühise ja iga koor eraldi pildi ning lahkume suvevaheajale.


1   2   3   4   5   6


Verilənlər bazası müəlliflik hüququ ilə müdafiə olunur ©azrefs.org 2016
rəhbərliyinə müraciət

    Ana səhifə