Kevadine kontsert-pidu langes maile, Emadepäevale




Yüklə 222.18 Kb.
səhifə4/6
tarix21.04.2016
ölçüsü222.18 Kb.
1   2   3   4   5   6

Lubinokad Abrukal
Abrukale mineku mõte kõlas kooris juba mullu. Kui president Milli 2007. aasta sügisel saabuva hooaja suuremate ettevõtmiste kava lauljatele kirjalikult laiali jagas, kavandati Triini kooride laulupidu 13.-15. juunile 2008 ja nii ka jäi.

Tehtud! võivad kolme koori asjamehed nüüd kevadel raporteerida.


Lubinokad startisid reedel poole kolme ajal kollase Sarbusi bussiga Tallinnast Mere puiesteelt. Teel jälgisime Teaduste Akadeemia meeskoori ja Tallinna Inseneride meeskoori, kes samale praamile suundusid – oli ju mõlemas tuttavaid ja teatud inimesi. Mehed suundusid Kuressaarde meeskooride laulupäevale, meid aga ootas Roomassaare sadamas kaks paati. Ühel töötas ikka mootor ka, teine võeti köiega sleppi. Kumbagi pidi mahtuma tosin inimest koos kompsudega; et kahe vooriga saab üle. Tegelikult võeti peale rohkem – vaadati parda veepiiri - aga teine reis tuli ikka teha. Meid oli ju terve bussitäis. (37)

Päris romantiline ja natuke põnev ka oli betoonkailt Abruka mehe abiga, ilma trepita, paadi põhja potsatada ja istet võtta, kõik soojad riided pähe-selga panna, kärtsoranž päästevest kõige peale. Kellelgi ei lubatud sõidu ajal oma kohalt liikuda. Ähvardas küll vihmaga, aga sajuks õieti ei läinud; pisut veepritsmeid tagumistele tuli.

Loovisime teise paadi sabas rahulikult oma pool tunnikest üle väina, kuni esimene paat ninapidi Abruka remondis oleva sadamakai vastu tonksas. Päriti, et miks meist teises paadis keegi rooli ei haara ja oma paati ka kai vastu ei tüüri? No mida ei oska, seda ei oska! Ja volitust ka tüüri ligi astuda kellelegi ei antud. Varsti saime kõik kenasti maale. Mari ja Neenu kui korraldajad olid vastas. Pärast käis sadama vahet Neenu üksi ja asjad said korda. Pambud laaditi autole ja rahvas suundus Lepikule Tuuliku Mari suvekoju (nii poolteist kilomeetrit või sedasi). Sealt viis Mari lapselaps Sass ATV järele kinnitatud kärus pambud ja magamiskotid ööbimiskohtadesse laiali. Igaüks leidis öömaja – toas, lakas, saunakambris, telgis või naabruses turismitaludes.

Paar päeva varem kohale läinud toimkond – Mari ise, Viive, Nelli, Neenu – oli õuemuru niitnud, grillimispaiga korda seadnud, laua ja pingid õuele toonud ja kanasupigi valmis keetnud. Meil pidi igaühel esimeseks (reede) õhtuks oma leivakott kaasas olema ja nii sai topelt. Grillisime vorste ja jagasime kaasatoodut teistega. Õhtu kujunes uhkeks söömapeoks. Vihmapiisad küll ähvardasid, aga tõsiseks sajuks läks alles öösel.

Takkajärgi ilmnes (ja ega kõik ei paistnudki välja), kuipalju pidi Maril ettenägelikkust ja julgust olema nii suurt ja mitmejärgulist seltskonda kolmeks päevaks vastu ja oma vastutusele võtta. Tema telefon helises pidevalt ja asjad muutusid kogu aeg. Hilisõhtune kõne tunnistas, et kõik edeneb plaani järgi ja järgmisel päeval seltskond kasvab. Tartlased Triiniga jõudsid õhtul Kuressaarde ja neid oli oodata laupäeva hommikul.

Laupäevane hommikupudru pakuti jälle Lepikul ning siis suundusime keskuse poole. Tutvusime Abruka Majaga, mis Mari ettevõtmisel vanast mõisaaegsest raudkivihoonest kilusoolamiskuurist (raudkivi + punane tellis) ja kolhoosiaegsest kombainitallist kenaks muuseumikompleksiks oli kujundatud.


Abruka Maja klaasist otsasein muutis hoone valgeks ning muuseumi ja kultuuri-keskuse jaoks eriti otstarbekaks. Üks kivisein oli omal ajal maha lõhutud, et saaks uhke kombaini sisse tuua. Sel riistal küll Abrukal erilist õnne ei olnud – tööd vähe ja vist polnud õiget oskajat-hooldajat ka. Nüüd on majas suure akna ees võrgulinast õhukesed kardinad, keskel soojendav kamin, tagaseinas pikk laud pinkidega, kamina taga maja teises otsas aga baarilett kohvikeetmise, nõudepesemise, keraamika ja muude suveniiride ja jäätisega. Sealtsamast saadi ka keni teemakohaseid Abruka motiividega T-särke. Seina äärtes hulgi istepinke ja mõned toolid, madalal aknal pealt kõvasti kinni seotud, aga läbipaistev klaaspurk: kui sulle siin meeldib, anna sellest kohalikule rahvale märku ja aita oma annetusega asja edasi ajada. Tänapäeval öeldakse, et toeta või panusta.

Trepist pääseb teisele, niiöelda poolkorrusele, mis on kaminast alates puhvetipoole peal. Lihtsate vahenditega seatud näitusel on dokumendid, pildid ja tekstid Abruka asustusloost, mille Mari on mälestuste, trükiste ja vanade fotode abil välja uurinud. See oli suur töö. Nüüdsel neljateistkümnel aastaringsel ja ligemale poolteiselsajal suveelanikul ning paljudel turistidel on selle saare asi selge: esialgu vaid Sõrvest Ansekülast Abrukal suvistel mõisatöödel käijatest said kohalikud elanikud 1870.aastal ja elanike arv on millalgi ulatunud kuni 150-ni .

Teisel korrusel on kena väljapanek Abruka päritolu kirjanike Jüri ja Ülo Tuuliku teostest ning elust ja lapsepõlvemälestustest. Aitäh, Mari Tuulik!

Tartlased jõudsid kohale laupäeva keskhommikuks. Nüüd sadas juba täiesti. Mõnel õnnestus telgi ülespanemine hästi, teistel hakkas läbi sadama ja ka maapinnast tungis vesi üles. Õnneks töötas Abruka Maja kamin hästi, ja kui lisaks elektriradiaator ka tööle sai, polnud kellelgi külm. Jätsime tartlased putru sööma, majaga tutvuma ja riideid kuivatama.

Lubinokkade plaan nägi ette laupäevase jalutuskäigu saarel. Keepide ja vihmavarjudega varustatud seltskond sai Marilt asjalikku juhatust ja paari tunni jooksul jõudsime saare ajaloost ja asustusest üsna palju teada saada ja vaadata. Isegi mõisa-aeg jõudis siia. Tänane saarerahvas võib uhke olla, et selline Mari neil on, kes on jaksanud ja viitsinud arhiive ja kirjandust uurida ja palju-palju unustatut välja selgitanud. Samas tunneb meie giid Helle ka huvitavaid mujal Eestis haruldasi taimi ja oskab neid üles leida ja näidata. Mitmed paigad ja teed on saarel hästi tähistatud.

Mäletan ammuselt ekskursioonilt kuuekümnendate keskpaigast Jaan Eilarti õpetusi: siin, Abrukas, on kõige rikkalikuma taimestikuga ala Eestimaal. Ikka laialehised pärnad ja nimeline, Th. Lippmaa oma eriti. Teeveerel õitses mitu ööviiulit. See lill on praegu meile eriti tähtis, kuna just Gustav Ernesaksa Ööviiuliga tuleb sügisel temanimelisele koorikonkursile minna (B-kategooria). Paljud lubinokad polnud seda lillekest kunagi varem looduses kohanud. Lõhnas isegi päeval ja vihmaga. Taim on looduskaitse all ja nii jäi Triinile näidis toomata.


Tagasiteel jõudsime puhtale väiksele kalmistule, kus hoolas naisterahvas muru niitis. Värskel haual värsked lilled. Paari nädala eest õnnetult uppunud kolmest kalamehest olnud üks tema poeg ja Mari abilisi, kui oli vaja mõni meestetöö ära teha. Teine värskete lilledega sammas meenutas mitut 1994. aastal Estonial hukkunuid, muude hulgas ka Mari tütre elukaaslast.

Vihma aina sadas. Rannamõnudeks kavandatud aeg läks selles mõttes raisku, et ei päikest ega suplusvett saanud keegi tunda. No kuidas sa lähed vette, kui sooja napilt mõni kraad ja kuiva kohta pole.

Laupäeva lõunaks saabusid Abrukasse Saaremaa kaitseliitlased supikateldega ja meid anti neljaks söögikorraks – kuni lahkumiseni pühapäeva pärastlõunal - nende hoole alla. Korraldajatel nüüd väheke rahulikum.
Kuna vihma aina sadas, tegime kordamööda Abruka Majas proovi ja õhtune väljakuulutatud kontsertki tuli katuse all pidada. Muist laule laulsid kõik koos, mõnel olid ainult naiskoorid. Vahepeal tulid vastastikused tutvustamised ja tänamised. /vt tutvustav leht!/ Kammerkoori meesrühm tegi veel omaette meeskoori ja Abruka laulupeo kava sai üsna mitmekesine /vt juurdelisatud kava/. Nii lauljad kui kuulajad said teada, et sellel majal on suurepärane akustika. Hea oli laulda ja kuulajadki märkisid maja selle omaduse varsti ära. Seda ju varem ei teatud – polnud proovitud. Nii suur kolmeosaline ja kahest linnast pärit sama “katuse” all (TÜ/TRÜ) tekkinud laulukoor oli Abruka saarel esmakordselt.

Nagu kuulutustel kirjas alustasime kontserti kell.18 ja laulsime algul kõik koos ja siis iga kooriliik eraldi. Natuke kitsas oli, kui kõik majas korraga koos, aga häid lambaid pidi palju mahtuma. Muidugi oli lauljaid palju rohkem kui kuulajaid. Tore sellegipoolest. Kahe viimase laulu ajaks jäi vihm järele ja need saime laulda õues lava peal. Igatahes oli majas laulda parem.

Pärast kuulasime põleva kamina ääres improviseeritud kahe-mehe-orkestrit ja laulsime mõned seltskonnalaulud. Siis siirdusid Lubinokad vana lauluga öömaja poole teele:

Kus me läeme vasta ööda,

vasta ööda, vasta päeva,

vasta pilgasta pimedad...

Nooremad jäid lõbutsema.
Pühapäeva hommikul alustasime saare kõige vanemate inimeste tervitamistega nende kodus. Meie saabusime Tanile tervisliku hommikukõnniga, Triin koos julgestusmeeskonnaga toodi ATV rappuval istmel, et unerammestus kaoks. Kõigepealt läksime saare vanima elaniku, kohapeal sündinud Klaara Lepiku juurde. Memmel oli hea meel. Istus juba toolil ukse ees ja ootas. Pärast jutustas, kuidas suure tormi ajal mõne aasta eest (2005) tõusnud vesi kõrgele, ulatunud toa ette ja tulnud üle säärikute... Ei saanud kuidagi lauta kitse lüpsma. Poeg pakkus kaks võimalust – kas tuua kits tuppa või vedada memm lauta. Viiski poeg memme seljas lauta kitse lüpsma ja pärast kuiva jalaga tuppa tagasi.
Laulsime veel kahes talus - Kaasikul ja Vahtra talus. Seal oli kuulajaid natuke rohkem. Meenutasime mõnd endist tublit meest ja kuulasime Salme Tuuliku tehtud omaaegset juubeliluuletust. Nii hea oli laulda kirkas hommikupäikeses haljal murul! Justkui sai päris ilma noodita hakkama. Iga koor pakkus, mis tal huvitavat oli. Aitäh!
Nüüd said veel Tartu koorid omakorda väikese loodusmatka saarel, siis lõunasöök, lipulangetamine, asjade kokkupanek – ja tartlased asusidki tagasiteele. Nendel ju pikem tee ja paadid korraga kõiki ei mahuta. Pühapäevane ilm ja loodus tegid laupäevase heaks. Oli vaikne, puhas, armas, kuigi ikka veel natuke niiske. Ja saarerahval oli vihmast hea meel, sest seni polnud lumest saati tilkagi tulnud ja kõik ähvardas kõrbeda. Tänasid meid, et neile vihma tõime ja saagi päästsime. Siis ei teadnud veel keegi, et vihmataat omad väravad sügiseni lahti jätab.

Lubinokad asusid teele pärastlõunal ja jõudsid õhtuks koju. Ilus reis, ilusad elamused. Nüüd tuleb Türi laulupäev ja pärast jaanipäeva Norra-reis, Siis jääb kaheks kuuks esmaspäeva õhtu sisustamine igaühele oma mureks või rõõmuks. Igal nädalal terve lisa-õhtu.


Pille

Lubinokad Triin Kochi kolme koori Abruka laulupäeval 13. – 15. juunil 2008


Mõte korraldada Triini kolme koori ühine laulupäev Abrukal tekkis peaaegu et juba põlisel abrukalasel Mari Tuulikul aastapäevad tagasi. Triin aga oli algul olnud väga kahtlev ja mitte eriti vaimustunud. Mari ei jätnud jonni ja aeg-ajalt tilgutas seda mõtet Triinile, kuni lõpuks Triin nõusse saadi. Ettevalmistused olid enamuse muidugi Mari õlul, abiks kooride juhatused ja aktivistid.

Niisiis kuulutati välja kolme koori - TÜAN, TÜK, Lubinokad – laulupäeva toimumise aeg 14-15. juuni 2008.


Lubinokad ja mõned kaaslased kogunesid Mere puiesteele 13. juunil vana Ohvitseride maja/Vene kultuurikeskuse juurde, et sealt startida kell 14.30 Saaremaale. Teel Virtsu oli palju peatusi, et korjata kokku need lubinokad, kellele tee äärde tulemine oli lühem kui kesklinna.

Busse vurab Virtsu poole hulgi, on ju samal ajal Saaremaal meeskooride laulupäev. Nii on kõik see lauljate pere Virtsu – Kuivastu praami peal. Kuivastus kaob igaüks oma bussi. Eemu tuuliku juures Muhus võtame peale kolm ülikooli naiskoori tibinokka oma väikeste tibunokkadega, kes rõõmsasti meie peost osa võtavad ja üldsegi ei virise.


Roomassaare sadamas on paadid valmis. Kuna üks paat reserveeritakse tavareisijatele /paati mahub 12 inimest/, siis osa lubinokkadest jääb teist reisi ootama. Nemad on need persoonid, kes majutuvad turismitalusse. Ülejäänud on Mari meelevallas.

Lubinokad mahutuvad kahte paati, kusjuures üks neist on järelkäruna esimese paadi taga. Sõit on tore. Eriti vahva on vaadata pendeldavat tagumist paati, mis saab rohkem tuult ja laineid kui esimene. Abruka sadamas on ootel Mari (ja meie neiud) Nelli ja Neenu. Pakid autokasti ja ise marsime jalgsi Mari häärberi, Lepiku talu poole, kus juba ootab aurav supp, mida Mari, Nelli ja Neenu suure armastusega meile näljastele olid keetnud.


Et on ilus selge õhtupoolik, siis oleme talu õuel lõkkeplatsi ääres. Esmalt sööme suppi, seejärel pakutakse suitsutatud tuulehaugi; kalatükid kaovad taldrikutelt imekiiresti, järele jäävad vaid rohelised luud. Mingil ajal saabuvad ja liituvad meiega ka teise reisi lubinokad. Õhtul grillime veel vorste ja oleme üsna heas tujus, suuresti tänu ilusale ilmale.
Kuidas Mari meid kõiki magama mahutab, on omaette teema. Häärberi toad ja saun on kõik asustatud. Kadri, Saari ja Silvia maanduvad lakas, kuhu on meie jaoks värsked heinadki sisse aetud. Saari tütar ja tema sõbranna löövad õuele püsti telgi. Igaüks saab endale paiga, kus unne vajuda ja ilusaid unenägusid näha.
Silvia II sopran

Nädal hiljem aga oleme kõik teel Türile, kes rongi, kes oma autodega. Siin peetakse Naiskooride laulupäeva. Ilm on ilus ja soe. Kohale jõuame 12-ks. Ja kohe algab proov. Lauldakse läbi kõik laulud, tõttöelda pole meil kõik mitte väga selgedki, aga ühises mühakooris laulame nagu vaja. Naiskoore on kohale tulnud üsnagi palju, väikene laululava ei suuda kõiki mahutadagi. Pooled laulud laulame dirigenti nägemata. Aga publikut on ja meeleolu on ülev.


Pärast jaanipäeva võtame ette pikema reisi Norrasse, sihtmärgina silme ees Lofoodid. Tromsös aga anname ühes väga armsas puukirikus kontserdi. Jõuame kohale varakult, aga sisse me ei saa veel, nii ei saagi me omi laule läbi laulda. Laulame jumalateenistusel, mille käigus ristitakse lapsi ja antakse armulauda. Inimesed on enamasti rahvariietes ja väga pidulikud. Aga edasi kirjeldab sündmuste käiku meiega Norra reisil kaasas olnud Enn Toom:

„Naised tegid kirikuesisel muruplatsil oma eelsoojenduse võimlemise näol ära ning seejärel lasti nad kirikusse. Poole tunni pärast algab jumalateenistus koos laste ristimisega.

Kirikukontsert oli tõesti suurepärane elamus. Koostöö ametliku osaga sujus igati ladusalt, koori paigutus oli ilmselt mugav, ka lauljaile endile ning võimaldas naisõpetaja märguandel kiiresti teenistusse lülituda. Kui kirikuliste seas võiski algul märgata teatud reserveeritust ja teadmatust, mis neid ees ootab, siis koori professionaalsus, laulude valik ja nende ettekande emotsionaalsus tuli neile tõelise üllatusena. Kui alul võeti esinemine vastu tavalise kirikliku vaikusega, siis ÄIU-PÜIU vallandas tormilise, kauakestva aplausi nagu päris kontserdil ja rahva süda oligi võidetud. Triini seekord lausa eriliselt väljendusrikas dirigeerimine pani aga kohalikud härrasmehed lausa füüsiliselt kaasa elama. Suvehommikune teenistus selles kenas armsas kirikus, mis oma kohaliku erkpunase väljanägemise tõttu tundus esmapilgul nagu pritsumaja moodi, oli omaette elamus – rahvariides kirikulised nagu laulupeol, ristsed, armulaud ja kõik muu selle juurde kuuluv. Vägesid juhatas ülimalt imposantne ja korpulentne naisõpetaja, nagu kinnitus sellest korduvalt kuuldud jutule Norra naiste rollist selles viikingite järeltulijate ühiskonnas. Mõni ime siis, kui ka Maarjamaa naised ei saanud pärast esinemist kohe bussi tormata, vaid seadsid endid kiriku hoovis kenasti üles ja kauni põhjamaa päikese all kõlas eestimaine laul rõõmsalt edasi.

Selle kiidulaulu kohta on mul ette tuua ka kolm tunnistajat. Esiteks muidugi meie giid, kes ainsana sai vahendada meile kuulajate muljeid otse originaalist. Igatahes on lubinokad nüüd edaspidi Norras alati ülimalt teretulnud.

Edasi jagas väga impulsiivselt oma muljeid üks tundmatu daam (mitte ainult minu jaoks tundmatu!), kes olevat sellegipoolest juba kolmandat korda kooriga kaasas. Tema emotsionaalne esinemine võttis silmad märjaks, nagu koori esinemine kirikuski...

Eriline heameel on mul isiklikult esile tõsta kolmanda kiitja ülesastumist – solidaarsusest reisile kaasavõetud Eva mehe Hillariga. Seega kunstilises mõttes on kogu reis absoluutselt õnnestumine!!!“

Norra reisi järel aga ootab kõiki teenitud suvepuhkus
2008. aasta sügis
Kokku saame juba septembri algul. Sügis tuleb raskelt töine, juba novembri keskel võtame juba võistulaulmise B-kategooriast. Kohustuslikud laulud on Ernesaksa Ööviiul, mille õppimist alustasime juba kevadel; Garshneki Jaanitulõlõ. Esinemine peab kestma vähemalt 15 minutit ja Triin on valinud juurde Talvise tee ja Äiu-püiu.

Otsime võimalust esineda enne võistulaulmist ja Eva Keinast leiab meile kena võimaluse pidada laululaagrit Harku kultuurimajas ja esineda Cerese aiandis lillede keskel. Kuulajaid on meil vähevõitu, aga mingi kindluse ikka kätte saime.

Võistulaulmisel peame üles astuma kolmanda koorina. Oleme varakult tulnud Pedasse hääli lahti laulma ja tundub, et suudame anda maksimumi aga ärme rutta sündmustest ette.

Läheme saali ja loomulikult on meil kerge närv sees.

Esimesena laulame Ööviiulit, mille esitus on väheke kramplik, siis Jaanitulõlõ, mis on meil küll väga selge ja mis tuleb ka korralikult välja. Talvine tee kõlab samuti kenasti kuni viimase akordini. Äiu-püiu“on endi meelest ilus. ŽÜRIIS ISTUVAD Marjukka Riihimäki Soomest, Venno Laul ja Elo Forsel. Triin maadleb noodipuldiga, mis on väga madalal ta üritab seda kõrgemaks tõsta, aga võta näpust, pult ei mõtlegi tõusta. Triin on sellest kergelt häiritud, samuti ka meie. Aga noh, loodame, et see laulmisele ei mõju.

Õhtul kui tulemused teatavaks tehakse võtab sõna Marjukka Riihimäki, kes räägib: „Olete kõik lauluinstrumendi sees, olge õnnelikud. Ärge kurvastage, kui te ei tulnud auhinnalisele kohale, laulu jagamine publikule on samuti suur rõõm. Arenguruumi on kõigil, tähtis on üldmulje, mitte üksikasjad. Hoidke oma dirigente siidikinnastes! Zhürii võttis hindamisel arvesse muusika puhtust, interpretatsiooni, teksti andmist, dirigendi jälgimist“.



Ja B-kategoorias saavutasime meie 3. koha! Saalis läks lahti tõeliseks huilgamiseks, sest kohal oli ka ülikooli naiskoor. Ja muidugi meie ise, kilkasime ja plaksutasime nagu jaksasime. 9ndalt kohale 3ndale on uhke hüpe.

A-kategoorias võitis ülikooli naiskoor esikoha ja selle kategooria parimaks dirigendiks tunnistati Triin Koch. Meie kategoorias Vaike Uibopuu, kelle ülikooli vilistlasnaiskoor võitis ülivõimsalt, nii et saadud punktidega oleksid nad ka A-kategooriad esikolmikusse pääsenud. Tõesti laulsid nad nagu inglid. Neil oli palju uusi laule, mis eeldasid ilusaid sopraneid ja neil neid jatkus.

Triini kommentaar: Üks asi mis mind hingepõhjani üllatas oli see meie koht... Ei uskunud kohe oma kõrvu. Nii see on ja selle teadmisega peame edasi elama. Võibolla oli see erakordne žürii, kes pani tähele puhtust ja mitte ainult seda, vaid ka seda, mis oli üle sellest laulust. Olen dilemma ees, ei taha rõõmu tumestada, see oli ilus saavutus. Teie suhtumine muusikasse on muutunud. Mina tean, et te saate paremini, olite selleks valmis.

Tervikust meeldis Jaanitulõlõ, karakter oli hea, ei loksunud, kandis lõpuni.

Ööviiul: muusikaliselt ei olnud viga, ärevust natuke, üks huvitavamaid võimalusi. Äiu-püiu oleks saanud poole paremini, oli rabe, suhteliselt valjusti, kõrgused ei olnud kõik need, mis vaja, vokaalselt ei olnud vigagi. II alt ei olnud päris tihe ja mõnus, natuke õhus, puudus sügavus, tihedusest jäi puudu. Sisuliselt oleks võinud paremini

Talvine tee: algus madal, pärast kosus tublisti, lõpus ma panin kõrvad kinni, laulsin kaasa, Imesid juhtub, 75% tuli ära..

Saime 81,2 punkti, kaotasime ainult ühe punktiga „Ilole“. Tartu tegi puhta töö.

Malle Pihlak: Mulje niisugune, et kedagi ei tundnud. Meie olime ikka meie, aga nemad ei olnud nemad.

Neenu: Teame, et Triin oli parim dirigent ja et ülikooli naiskoor võidab, aga et meie võitsime…

Triin: mul oli telefonikõne, helistas linnapea Urmas Kruuse tervitas ja tänas.

Naiskoor oli 98% muusikaliselt ja 90% tehniliselt, olen nendega väga rahul, koori jaoks suur asi, elasid raskelt üle dirigendi vahetuse, mulle on see tohutu koorem olnud, see Vaike tippkoori taseme hoidmine. Praegu hakkan endasse rohkem uskuma .

Neenu: Heinapuu ütles et Ööviiulis ei jäänud ükski koor püsima.

Malle P.: Sina tegid nii nagu peab – voolavalt.

Triin: Kuno ei öelnud midagi, õnnitles, oli uhke.


Selle talve jõulukontserdi peame Nõmme Lunastaja kirikus, vanas, äsja renoveeritud hoones. Kirik on väike, kuid armas. Kuulajaid on palju. Kirikuõpetaja muudkui veab toole juurde. Laulame oma ammuõpitud jõulukava ja üsna menukalt. Oleme ise rahul, samuti Triin.

Meie kontsertidele annavad erilise sära vahetekstid, mille autoriks on viimastel aastatel olnud Eva Keinast. Siinkohal olgu ära toodud meie selleaastase jõulukontserdi vahetekstid. Autor Eva Keinast.



Üks aasta on taas ajalooks saamas. See oli Eesti Vabariigi 90.-nda juubeli aasta. See oli ka öölaulupeo Märkamise aeg aasta. Aga ajalugu teevad eelkõige ikkagi inimesed, sellised, nagu laulutaat Gustav Ernesaks, kelle 100. sünniaastapäeva tähistamine on veel värskelt meeles. Sestap on täna veel ka laulutaadi mõtted igati omal kohal.

Kui Gustav Ernesaksalt kord küsiti, kas ta vanadust pelgab, soovitas ta küsijale: “Kui vanadus peale kipub ja juba pärga tahate tellida, siis minge pensionäride koori proovile ja kuulake! Sünnite taas ümber, kui kuulete koori nooruslikke naishääli.” Küsimusele, milliseid rõõme pakub maestrole koorilaul, vastas ta, et samu, mis on kalal, ujudes meele järele olevas vees.

Meil on hea meel, et olete täna ja praegu just siin, kuulamas vanadust peletavaid naishääli, et saaksime end tunda nagu kalad meele järele olevas vees ja koos tunda rõõmu koorilaulust.

Teie ees on Tartu Ülikooli Naiskoori Tallinna vilistlaskoor ja dirigent Triin Koch.
1. , 2.

Meie jõulukontserdi juhatavad sisse vana kirikuviis 15.sajandist – Kristuse sündimise ootusärevusest kantud advendihümn Veni, veni Emmanuel – Oh tule kord, Emmanuel ning Alo Ritsingu Ave Maria.
3.

Gustav Ernesaksalt küsiti kord, et kui tal oleks kolm roosi, kellele ta need siis kingiks. Laulutaat vastas, et esimese kingiks ta kindlasti oma emale, teise oma esimesele õpetajale ja kolmanda oma esimesele muusikaõpetajale… Kuid kõigi jaoks oli see siis juba pöördumatult hilja.

Küll aga on ta oma laulude kaudu kinkinud palju lilli naiskooridele: meelespeasid, kullerkuppe, sinililli, nurmenukke, karikakraid, sireleid ja rukkililli. Üks nendest lilledest on eriline – Debora Vaarandi sõnadele kirjutatud Ööviiul, kaunitar orhideede hulgas. Kui üks õnnis kirjamees on võtnud ühes vanas köites seletada, et “laulmine on see, kus õhk paneb häälerihmad virrisema”, siis Ernesaks lisas julgelt juurde: "...ja südame surrisema." Ja seda ta oma ööviiuliga iga naise südames just teebki.
Selle õie, selle päikeseloojangus hõõguma hakkava lõhnaküünla ulatame laulutaadile tema äsjaseks 100. sünniaastapäevaks.

4.

Raamatus Laul, ava tiivad küsib Gustav Ernesaks: “Emakene – emmekene, millal sa viimati videvikutunnil laulsid oma lapsukestele? Isakene- taadikene, kas sa kinkisid oma Arnole sünnipäevaks viiuli?” Ja jätkab: “Ka kõige varasemas nooruses südamesse sattunud laulukild võib end eluaeg tunda anda. Väike motiivisäde võib end sageli meelde tuletada. Võib tõusta soodsal juhusel lausa leegiks.

Mida aasta edasi, seda selgemini tunnen, et laste kokkupuuted muusikaga toimugu juba kõige varasemas nooruses. Isegi enne käimise ja rääkimise selgeksõppimist. Juba siis võiks nende unenäolistesse päevadesse põimida parajal määral lihtsat ja tasast muusikat.”

Ester Mägi Äiu-püiu tsüklist Kuus eesti rahvalaulu Muhust pärit rahvaluule tekstile.



5., 6

Samas raamatus kirjutab laulutaat, et igapäevastest askeldustest linnamüüride vahel on mõnikord otse tungiv vajadus ennast lahti kiskuda, eralduda, astuda mere äärde, metsa või põllule, et endas uuesti äratada kuivama kippuvaid värskuse allikaid, minna aastalõpul kas või lühikeseks ajaks lumistele väljadele kuuskede-mändide keskele, siravate tähtede alla, et segamatult iseendaga kokku saada. On tarvis nõu pidada, endale aru anda tehtud, aga eriti veel tegemata töödest, ära kuulata kõigi nende kohta omaenese otsene hinnang.
Vaikuses, üksiku kuuseküünla rahuliku helgi valguses võib avaneda kõigi oma tegude tõeline kaal – nende otstarve ja tähtsus. Mõnigi segasena tunduv asi võib ootamatult selguda ja leida väga lihtsa seletuse. Neil vaiksetel enesega kohtumistel on hakatud õigemini mõistma elatud päevade sügavamaid väärtusi. Pisitegemiste punkte ühendades ongi su ees su elujoon – elumõte, milles on ka su südame rahu või ka südame rahutus. Ülo Vinter, sõnad Enn Vetemaa - Jõuluaeg ja Lembit Veevo, sõnad Mart Raud - Esimene lumi.
7., 8.
1   2   3   4   5   6


Verilənlər bazası müəlliflik hüququ ilə müdafiə olunur ©azrefs.org 2016
rəhbərliyinə müraciət

    Ana səhifə