Kevadine kontsert-pidu langes maile, Emadepäevale




Yüklə 222.18 Kb.
səhifə3/6
tarix21.04.2016
ölçüsü222.18 Kb.
1   2   3   4   5   6

Rootsi –Mihkli kontsert polnud enam nii õnnestunud kui Loksa oma. Aga midagi Triini hinnangul väga hullusti ka ei läinud.

Rootsi-Mihklis on suure kooriga halb seista, kuna äärepealsed häälerühmad ei kuule teisi. Arvasime, et siia me enam ei tule laulma, pealegi ei koheldud kirikuinimeste poolt meid kuigi hästi. Hiljem istusime restoranis „Rüütel“. Ruum oli meie päralt, juhatus tegi kingitusi tublimatele.



AASTA 2007
Alustame pooles jaanuaris, Triinil väga pingeline aasta.

Meie mõtted kevadhooajaks: märtsis tuleb laululaager Jänedal, mais kevadkontsert, koht esialgu lahtine. Triin on oma Tartu kooridega väga hõivatud, üritusi rohkem kavva ei võta, hea kui need kakski hästi õnnestuksid.

17.-18.-veebruaril peame Jänedal laululaagrit. Jäneda külalistemajas saame 2lised toad, konverentsikeskuses aga võime suures saalis proove läbi viia. Triin võtab meiega läbi palju uusi laule, enamuse neist esitame Soome-Eesti laulupeol Poris, aga ka oma kevadkontserdil. Töö on tõhus ja peame hästi vastu. Söömas käime Musta Täku tallis, ilm on mõnusalt talvine, saalis vist isegi jahedavõitu. Kahjuks ei ole koor kohal täiskoosseisus, puudujail läheb hiljem raskeks teistega sammu pidada. Õhtutunni veedame Jäneda mõisatornis Urmas Sisaski seltsis, kes räägib meile tähistaevast ja ilmestab oma juttu šamaanlike etteastetega. Urmas on kergelt nokastanud ja loengkontsert pole nii huvitav ja põnev kui reklaamitud.

Jäneda mõis on olnud aastasadu Jäneda küla südameks. Viimane mõisahoone on ehitatud Johan von Benckendorfi poolt 1913-1915. Ajalukku on mõisa aga kirjutanud aga just proua Maria Zakrevskaja Benckendorff ja seda oma seiklusrikka elu läbi. Seosed Leninile tehtud atentaadiga, kooseluga Maksim Gorki ja Herbert Wellsiga.

Mõisahoone vajaks muidugi renoveerimist, praegu on siin sees muuseum.
Pärast laululaagrit, reedel, 2.märtsil tuleb meil üles astuda Ehituskooli juubelil. Koguneme tund ja veerand enne algust, laulame hääled lahti, ainsana ei jõua me Kunileiu Mu isamaad läbi laulda. Saal on rahvast täis. Alustame hümniga. Kohal on ka haridusminister Mailis Reps, näha on ka veel Aarne Saluveeri, meie Norat

Meie kava:

Oh, laula ja hõiska,

Viire takka,

Nocturn,

Kunileid Mu isamaa.

Eriti hästi tuleb välja Viire takka. Ka Karl August Hermann saab vajaliku hõiskamist.

Nocturn läheb tavaliselt. Triin jääb meie esinemisega rahule, ainsana vedasid aldid alt Kunileius. Esinemise järel ootab meid all klassis kohvilaud kringlitega.

Aprillis toimub Tallinnas rahvusvaheline koorifestival, kus esineb ka Tartu Ülikooli Kammerkoor. Kohustuslikus laulus polnud neile võrdset, ka vaba valik tuli neil hästi välja. Triin kuulutati üksmeelselt festivali parimaks dirigendiks.

Järgneb meie traditsiooniline kevadkontsert: 20.lehekuupäeval kell 19.00 Ajaloomuuseumis. Koht on meie jaoks ebaharilik, otsisime sobivat esinemispaika, aga meie kindla kuupäeva tõttu sobis Ajaloomuuseum meile kenasti. Meie kava:

K.A.Hermann Oh, laula ja hõiska

H.Purcell, sdn A,Ritsing Laulurästad

Eesti rhvl Viire takka

Tuudur Vettik Nokturn

Juhan Aavik Käokene kuldalindu

Lembit Veevo Karukellad

Ester Mägi Äiu-püiu

Veljo Tormis Küla kuuleb

Alo Ritsing 3laulu Viivi Luige sõnadele

Sinise liblika tants

Hämarduv tund

Ära mind unusta

Aleksander Kunileid Mu isamaa on minu arm
Laulda oli väga hea, suurepärane akustika, ehkki seisime väga laiuti, kuulsid äärepealsed lauljad ka teisi hääli.

Triin: „Jumala abiga ja ühise pingutusega läks hästi.“

Koht meeldis, sümpaatne, akustiliselt väga hea, ka laulda oli hea. Kõlapilt selge (Küla kuuleb aldi asetuse tõttu).

Esimeste lauludega olid häälestuse probleemid. Sopranid vajusid. Triin astus ligi ja näitas ülespoole.

Aga Triini hinnang lugude kaupa: Nokturni kulminatsioonis võõrad noodid.

Käokene, kuldalindu: väga hea karakteriga.

Karukellad: rabe, pole selge, kuigi aldil ilus partii, just II sopranil I osa lõpp ja lõpuakordid, rabe ka keskelt. Lihtne laul ja ilus, aga ilus tämber ja õiged noodid visad tulema.

Äiu-püiu: iseenesest ilus lugu, üldiselt toimis, võiks olla pehmem ja meloodilisem, sel hetkel toimis.

Küla kuuleb oli kihvt, särtsakas, paanikat ei tekkinud, energiat oli vägevasti. 4. lk ehk kõige nõrgema sosistamise kohad olid kihvtid.

Alo Ritsingu kolm laulu- tiba väsinult, dünaamika ja kontrastid ei toiminud.

Isamaa: emotsioon oli olemas. Palju uusi lugusid, olite tublid, arenguruumi on, Eva Keinasti vahetekstid meeldisid, neil suur ja tähtis osa.

Üks endine laulja kiitis taevani Nokturni, piano ilus, Neenu tuttav samuti (võib-olla me tegime siis muusikat), selle vahemärkuse peale hakkavad kõik naerma. Triini järgi ka fraas kulges. Kiideti ka meie kõla.

Kukulind kuulab meid rõõmuga, teab, et kontsert on lühike, aga iga aasta on midagi avastada, on edasi mindud (Els Roode). Reet annab edasi Merike Toro muljeid: kiitis, ilus kompaktne kõla, üks väheseid suuri naiskoore, huvitav kuulata. Palus edasi öelda, et Triin on kõige parem dirigent. Mitte midagi pole ette heita.

Kõik need muljed räägitakse kontserdijärgsel proovil. Viimased proovid enne laulupidu kuluvad ühislaulupeo laulude õppimisele, et siis 15. juunil laevaga üle lahe sõita.



15. 06-21. 06. 2007viibime Soomes, kus võtame osa Eesti- Soome ühislaulupeost.

Reede, 15. juuni

Kõigume „Tallinki“ uusimal laeval „Star“ Tallinnast Helsingisse. Leiame mugava baari, kus oma uniseid liikmeid sirutada. Väljasõit oli hirmus vara. Tallinna kohal paistab veel päike, lahe keskel tõmbab taevas pilve ja tuul valjeneb, küljetuul missugune, suure laeva tekil on raskusi tasakaalu hoidmisega. Helsingis on taevas süngemast süngem. Laev on paksult lauljaid täis. Helsingi kaipealne kubiseb bussidest. Leiame oma koori nimega bussi ja hakkame vurama põhja poole, Porisse on ca 250 km.

143. kilomeetril lõhkeb bussiratta sisekumm. Meie bussis istub veel 7 „Kaleva“ koori lauljat. Bussijuht helistab kellelegi ja hakkab siis ratast vahetama, 35 minuti pärast sõidame edasi 20 km ühte bensiinijaama, kus vahetame bussi. Jõuame 2 tundi lubatust hiljem kohale. Koori põhiosa leiab peavarju Pori Lütseumi katuse all. Mõned lubinokad lähevad tuttavate poole ööbima. Päeval on olnud võistulaulmine, mille paremad koorid annavad õhtul kontserdi. Saal on nii puupüsti rahvast täis, et “iltapalaga“ hiljaks jäänud jäävad ukse taha, meie nende hulgas. Jalutame südalinnas suunaga Kesk-Pori kiriku poole. Ilm on tuuline ja jahe, 13 kraadi . Õnneks on kirikuuksed lahti ja sees soe. Laulavad Lopen Mieslaulajat (Loppi). Mehed on tõeline mühakoor, seevastu soome naiskoor on kaunikülaline ja nauditav kuulata.

Laupäev, 16.juuni

Hommikusöögi järel teeme jalgsimatka Kirjuriluotole – Arenale peopaika, naiskooride proovile. Soome laulud kõlavad uniselt ja venivalt, sootuks teistsuguse rütmiga kui see, mida meie koor sai sügisel soome dirigendi käe all tunda. Proovi järele võtame ette jalgsimatka Raekoja ette parki, kus avatakse SULASOLI laulujuhlat. Laulame huupi ja umbes, dirigente ei näe ning orkestriga laulame samuti esimest korda kokku. Midagi ikka tuli. Meid tervitavad SULASOLI esimees ja Pori linnapea Lukkonen.

Linnapildis pole mingeid märke eelseisvast suurest peost. Lõunasöök on hästi korraldatud, pikast järjekorrast hoolimata saame õige kähku oma toiduportsjonid kätte. Lõuna järel tagasi Arenale – ühendkooride proovi. Laulud logisevad, korraldus niisamuti. Soomlased ei oska meie laule laulda, eriti veel tempokaid, kuulavad ja laulavad meie järele. Lauljate omavaheline suhtlemine on südamlik. Pärast õhtusööki on jälle võimalus kuulata kontserte, valime lähima, mis toimub Pori Lütseumi saalis. Naudime Märjamaa Rellot ja Raplamaa kirikukoori. Ka soome kooridel on oma võlu, eriti Mäntsala meeskooril oma suurepärase pianoga.

Pühapäev, 17.juuni

Kõnnime pikas rongkäigus läbi linna ca 2 km Arenale. Tänavail ikka on vaatajaid. Hüütakse ka eestikeelseid tervitusi. Tuju tõuseb. Lauluplatsile jõuab meid tunduvalt rohkem, kui eelmisel päeval proovi. Kõik korraldajate nõudmised pööratakse pea peale, sest paljud pole asjaga kursis, mismoodi häälerühmad peaksid koonduma. Pidu algab uimaselt ja erilise aplombita. Laulame kaks korda hümni, algul soome keeles ja seejärel eesti keeles. Esimesed ühendkooride laulud on aeglased ja venivad. Pidu ei saa kuidagi hoogu sisse.

Küla kuuleb läheb väga hästi, (tänu meile, kes me ka soomlasi kaasa tõmbasime). Mitmed soome aldid tänavad meid ja ütlevad, et alles nüüd said laulule pihta. Tubli, Triin!

Peo kõrgpunkt on vaieldamatult sõdurpoiste vigurmarss, mis kestab umbes 10 minutit.

Ilmast ka. Lõuna- ja Põhja -Soomes ning Tallinnas kallab vihma, meil särab päike, mida varjutavad pisut õrnad pilved.

Ühendkooride ajaks tulevad aga üles väga tumedad ja ähvardavad pilved, mis õnneks pika peale laiali vajuvad. Peo järel kohtume Triiniga, kes on nagu ikka heatujuline, peo ebakohtadest ei räägita ja vaieldamatult oli Triin populaarseim dirigent, ainus, kellele laulu järel lilli toodi. Jätame Triiniga südamlikult hüvasti, tema pöördub koju tagasi, meie aga võtame ette Ahvenamaa vallutamise.

Meie silmis oli peo korralduse suurim puudus soomlaste kogenematus. Võrreldes meie hästi sisse töötatud laulupeokorraldusega on neil veel väga, väga palju õppida. Oleme vist viimased, kes lahkuvad Porist. Tensi-Reisid koos Kristeliga jõuavad meile 9-10 vahel õhtul järele. Sõidame mööda läänepoolset magistraalteed Turu poole, sest öömaja kämpingu näol ootab meid ees Turu saarestikus. Magistraalteel on lubatud suurim kiirus 80 km, millest autojuhid ka kinni peavad, puudub närviline tõmblemine teedel, mis on Eestimaale nii iseloomulik. Iga kümnekonna km järel on tee kõrval kiiruse mõõtmise hoiatusmärgid. Eks liikluse rahulikkus anna tunnistust ka stabiilsemast ühiskonnast, mille iga liige on oma koha leidnud, ega pea oma komplekse kiiruse ületamise ja ohtlike möödasõitude näol endale tõestama. Kämping on looduskaunis kohas männimetsa all. Kõik on väsinud ning paljud meist vajuvad üle mitme päeva taas pehmesse voodisse. Hommikul varajane äratus.

Ahvenamaa reisist on eraldi reisikiri.
2007 sügis.

Seekord koguneme 17. septembril. Juhatus on aga aegsasti koos käinud ja üldjoontes uue lauluaasta tegemised kirja pannud, mõned punktid vajavad veel arutamist.

1. Hingede päeva kontsert Iru vanadekodus, võiks olla meie tavalisel proovi ajal.

2.Jõulukontsert Metodisti kirikus.

3.Ühiskontsert meeskooriga Jõelähtme kirikus teisel advendil, 9.detsembril.

4. Laululaager.

5. Kevadkontsert Viimsi Jakobi kirikus.

6. Kontserdireis Põhja-Norrasse.

7. Triini kooride laulupidu Abrukas.

8. Võiksime olla ka soojenduskooriks, kui ülikooli naiskoor aulas kontserdi annab.

9. Naiskooride laulupäev Türil.

Üldjoontes võetakse „eelnõu“ mõningate mööndustega töösse. Hingedepäeva kontsert jääb ära.

Esimesel proovil vahetatakse suviseid muljeid, Triinil olnud töine suvi, räägib kammerkoori reisist Krimmi. Jätkab meiega, mis kõigil meeled rõõmsaks teeb.

Teise advendi jõulukontserdi anname Jõelähtme kirikus, mis asub mugavasti Tallinna külje all. Kui kohale jõuame, laulavad mehed juba hääli lahti. Kirik on jõuluehtes. Äsja remonditud ja uute vitraažakendega, kust päike rõõmsalt sisse paistab. Otsustatakse üleval koori peal laulda, mehed ühel ja naised teisel pool. Kahjuks ei näe mõni häälerühm (II sopran) dirigenti. Triin peab liikuma sammaste vahel. Ega see laulmisele kasuks ei tule.

Laulame:

Ma tulen taevast ülevelt

Ave Maria

Ester Mägi Jõuluõhtul (esiettekanne)

Veni,Veni Emmanuel

Ega midagi väga hästi küll välja ei tulnud, seda tundsime omal nahal ja ka Triini olekust on näha. Me vajame ikka esinemistingimusi. Teinekord lihtsalt ei tule kuskile nurka surutuna laulma. Aga nagu kuuleme, on kirikus mitu ilusat jõulueelset kontserti, tuleb ka Filharmoonia Kammerkoor.

Edasi sõidame Raasikule rahvamajja. Seekordki on 6-8sed segalauad. Kooride esindajad tervitavad meid, dirigentidele jagatakse kingitusi, meie I soprani naised on gateringis teenindamas. Tantsime hämara tulekuni, seejärel bussidesse ja koju.

Metodisti kirikus on tõsisem ja iseseisev kontsert. Koguneme varakult, laulame hääled lahti ning jõuame isegi saali akustikat proovida.

Meie laulud:

Veni, veni Emmanuel

Jõuluaeg


Ma tulen taevast ülevelt,

Jõululumi

Valged jõulud

Jõuluõhtul

Ave Maria

Adoramus te Christe

Zimnaja doroga

Esimene lumi

Oh, kuusepuu

Kokku 12 laulu. Kontserdi ajaks koguneb rahvastki, peaaegu et saalitäis. Laulame südamest ja südamesse, nagu hiljem kuulajad räägivad. Eriti meeldis kõigile Ester Mägi Jõuluõhtul, mille naiskoori seade on spetsiaalselt meile tehtud.

Kuulajad oleksid tahtnud selle kordamist. Aga me pole kordamisega harjunud.

Ester Mägi on meie kontserdile kutsutud, aga kahjuks pole vana daam saanud mahti tulla. Metodisti kiriku kohvikus on meil lauad tellitud ja mõnus koosolemine läheb lahti. Tänatakse tublimaid (seekord šokolaadimunadega) ja kõigi suureks rõõmuks ning üllatuseks teatab Kaidi, koorivanem, et ta lähemal ajal kihlub Priit Sarvega. Triin soovib kõigile ilusaid pühi ja head vana aasta lõppu. Kingituseks saab ta meilt reisitšeki, mille oleme kolme koori peale välja nuputanud. Ka reisi aja, märtsi alguse oleme valinud.



2008.aasta
Alustame jaanuari keskel, sest Triinil on kammerkooriga plaadistamine ja aasta algus kulub tal selle peale. Tutvume uue repertuaariga, eesmärgiks on kevadkontsert, Abruka laulupäev, Naiskooride laulupäev Türil ja Norra kontserdireis. Uutest lauludest tundub põnevaim Äiu-püiu (Ester Mägi), Tormise etüüdid, Sisaski Ood armastusele, mida Soome laulupeoks korra õpiti, aga vajab veel lihvimist ja teised.

14.märtsist toimub meil kolmepäevane laululaager Vinnis. Sõidame kohale, kes bussiga, kes oma autoga. Vinni spordikeskuses saame ööbida ja koolimajas, mis asub paarsada meetrit eemal, ka laulda.

Päevakava on üsna tihe: harjutame 10-14-ni, vahepealse 15minutilise pausiga ja pärastlõunal kella 15-18ni.

Triinil on kaasas elektriklaver, mida ta meile meelsasti demonstreerib.

Meid on kokku 40. Esimesel õhtul saabuvad ootamatult Urve ja Reet I sopranist, kes mõlemad kutsuti tagasi Akadeemia naiskoori. Nad tänavad meid kõiki koosoldud kahe aasta eest, kingivad igaühele roosi ja avavad meie auks veinipudeleid. Spordikompleksis on ujula, mille mõnusid me kasutamata ei jäta, olgu siis hommikul enne proovi või õhtul pärast proovi. Triin on võtnud kaasa päris tublisti uut repertuaari, sh Türi laulupäeva laulud, sest varasemad aastad on näidanud, et puhanud ja peremuredest vabad lubinokad omandavad selle kiiresti.

Kevadkontserdiks õpime

Päikene, see päeva perenaine,

Ma tulen hilja (selle laulu õhustiku tabamine ei suju kuigi kergelt),

Sinisilmad,

Jaanitulõlõ,

Ööviiul,

Allikas,


Karukellad,

Alo Ritsingu 3 laulu: Sinise liblika tants, Hämarduv tund ja Ära mind unusta,

Äiu-püiu,

Kojuigatsus (seda laulu peab Triin juhatama järgmise aasta üldlaulupeol).

Tormise modaalsed etüüdid (ilma Vihmata, sest see ei tule meil kuigi hästi välja).

Sügisel korraldatakse ka võistulaulmine ning kohustuslikud laulud B-kategooris on Ernesaksa Ööviiul ning Garshneki Jaanitulõlõ.

Kohal käime väga korralikult, naljalt keegi ei puudu, kord kuus ka pühapäeviti. Peale oma kontserdi peame selgeks saama ka Türi laulupeo laulud

Meie kevadkontsert toimub Ajaloomuuseumis laupäeval, 17.mail.

Kohale on tulnud päris palju kuulajaid. Oleme elevil ja heas tujus. Laulame kenasti. Kontserdijärgsed vastukajad on kõik tunnustavad. Paljude meelest tuli kõige paremini välja Äiu-püiu, ka meie endi meelest. Seevastu Karukellad, mis ei taha meil kuidagi välja tulla, ometigi on väga ilus laul, ei tulnud välja ka seekord . II sopranil on üks ilmvõimatu koht, mis seegi kord jäi ületamatuks. Kontserdi järel joome vilistlastega ühiselt kohvi ja sööme kringlit. Triin näikse samuti meie esitusega rahule jäävat.

Juuni keskpaigas aga toimub erakordne üritus meie koori korraldusel, nimelt Triini kolme koori ühine laulupäev Abruka saarel. Korraldamise põhiraskus on meie kooril ja ennekõike minu õlgadel, kes ma Abruka olusid kõige paremini tunnen. Otsustasime kirjutada Kulkale projekti laulupäeva kulude katteks. Kõige suuremad kulud olid transpordi omad, eriti meresõidu omad. Kuid Kulka meile raha ei eraldanud, kuigi andsime teistkordse taotluse väiksema summa peale. Mitte pennigi me ei saanud.

Kolme koori ühise laulupäeva idee sündis poolteist aastat tagasi, kui olime Jänedal Laululaagris ja nimelt Musta Täku Tallis lõuna ajal. Triin jäi selle peale äärmiselt mõtlikuks, oli hulk aega vait ja küsis siis minult, et kuidas ma seda ette kujutavat. Maalisin talle siis pildi uhiuuest laululavast, mis tuleb sisse laulda ja romantilisest merereisist, et sellele (tookord veel valmimata) lavale jõuda. Ja edasi nii, nagu laulupäev laias laastus ka välja kukkus.

Küll aga ei osanud ma siis arvata, et laululava asemele saame Abrukale lihtsalt vabaõhulava ja kauni päikesepaistelise juunikuu ilma asemel vihmase ilma. Ülikooli koorid võtsid ideest kinni, Kammerkoori president Indrek Mustimets aitas ja korraldas meediaga suhtlemist ning laskis teha vahvad viikingi laevaga toredad kuulutused. Lubinokkadest aitasid asju ajada Viive, Neenu ja Nelli, kes tulid paar päeva varem kohale appi toimetama. Toitlustajateks kutsusime Naiskodukaitse väliköögi. Lubinokad jõudsid kohale reede õhtul, võtsime neid vastu kanasupi ja suitsetatud tuulehaugiga. Kahjuks ei pidanud kõik laevamehed kokkulepetest kinni ja nii vedas meie naisi reede õhtul nelja laeva asemel üks laev, millele oli teine väiksem paat sappa haagitud. Mereelamus missugune, nagu naised kilkasid. Lubinokad elasid mitmel pool, turismitalus ja kahes tühjas majas ning minu juures Lepikul ööbis 24 naist. Tartu koorid pidid saabuma laupäeva hommikul. Võtsime neid vastu pudru, kohvi ja suitsukalaga

Päevakava nägi välja niisugune:

Abruka laulupäev

Reede, 13.juuni

14.30 väljasõit Tallinnast - lubinokad

19.00 väljasõit Roomassaarest – (3 paaditäit, paati mahub 12 in.)

19.00 väljasõit Tartust – kammer- ja naiskoor

20.30 majutus ja õhtusöök Lepikul, väike lõke

23.00 majutus Suure Tõllu kämpingus või Kuressaare koolimajas (Tartu koorid)


Laupäev, 14.juuni

8.30 hommikusöök Lepikul

8.45 väljasõit Roomassaarest Tartu koorid (4-5paaditäit)

10.00 lubinokkadele ekskursioon kahes rühmas, juhivad Mari ja Elle (raamatukoguhoidja)

Abruka kai peal võtavad Tartu koore vastu ning juhivad telkimisplatsile Neenu ja Viive.

13.00 lõuna „Abruka majas“ (Kaitseliidu väliköök)

14.00 koorid tutvustavad endid vabaõhulaval

14.00 16.00- tutvumine Abruka saarega (Tartu koorid- juhivad Mari, Elle ja veel keegi )

Lubinokad teevad külaringi ja käivad tuulikus, juhivad omad, kes varem Abrukas käinud.

16.30 proov vabaõhulaval

18.00 või 19.00 kontsert

20.00 õhtusöök

21.00 sportlikud ja rahvalikud mängud, võistkonnad: 3 koori ja Abruka esindus.
Pühapäev, 15.juuni

8.30 hommikusöök Abruka Majas

9.30 äratuslaul 3 eri paigas ja vastavalt sellele, kuidas Triin jõuab.

Lubinokad Tanil, Kammerkoor Vahtral ja Naiskoor külavahel

11.00 väike kontsert Abruka majas. 20 min

11.30 lõuna esimestele, kes lahkuvad (Tartu koorid)

12.15 ärasõit 2 paaditäit 25 in

13.45 2 paaditäit 25 in

15.00 2 paaditäit 25 in

edasi need, kes lõppu jäid.
Kõik päris programmikohaselt ei sujunud, sest laupäevane vihm rikkus mitmed ettevõtmised ära. Ometi ei kallanud meil vihma kapaga, nagu Kuressaares, kus peeti üleeestilist meeste laulupäeva. Lubinokad said korraliku metsa- ja külaringi, Tartu kooridel kulus aeg aga sisseseadmise peale. Kella kahe ajal heiskasime lipu, laulsime tervituslauluks Kaunimad laulud ja kuulasime saarevahi Rein Lemberi tervituskõne.

Vihma tõttu jäi ära ka külavaheline rongkäik, kontsert ise toimus Abruka Majas. Meeldivaks üllatuseks nii kuulajatele kui abrukalastele oli poolavatud ruumi väga hea akustika, see oli üldse esimene kontsert 2005. aastal valminud mõisaaegses kilusoolamise kuuris. Kuulajate hulgas oli mitmeid kultuuriinimesi, kes kõik vaimustunult tänasid kontserdi eest. Kooriliike astus üles rohkem kui oli kohal koore. Kõigepealt ühendkoorid, seejärel naiskoorid koos ja eraldi, kammerkoor ja meesansambel, kelle Näärisokk läks kordamisele. Juba esimeste laulude ajal hakkas päike pilve vahelt välja piiluma ja nii lauldigi viimased paar laulu vabaõhulaval. Lubinokad laulsid:

Päikene, see päeva perenaine, Jaanitulõlõ, Öövviiul, Allik, Tormise modaalsed etüüdid, ja Sinisilmad. Ühendkoorina Kaunimad laulud ja Hoia, Jumal, Eestit. Ühendnaiskoorina aga Tormise Kiigelaulud ja Ernesaksa Sinu aknal tuvid. Ühendkooride dirigenti Triini austasime tammepärjaga, samasugune pärg asetati ka minu kui korraldaja pähe.

Pärast kontserti oleksid pidanud kolm koori sportlikes ja rahvalikes mängudes jõudu proovima, kuid märja maa tõttu otsustati kõik pühapäeva peale edasi lükata.

Kontserdile järgnev diskosimman aga sai paraja hoo sisse, kui suurem osa lubinokki oli laiali läinud. Niisugust särtsu ja hoogu polnud Abruka noored veel näha saanud, otsekui lummatult istuti paigal. Simman kestis hommikuni. Esimesena „langesid“ siis lubinokad, kella 3 ajal „kammer“, viieni pidasid vastu Ülikooli naiskoori tüdrukud. Pühapäeva hommikut alustasime Äratuslauluga, millest tegelikult kujunes välja tervituslaul küla vanematele elanikele, kes enam oma õuelt kaugemale ei liigu. Abruka memmed Klaara ja mõlemad Õied olid pisarateni liigutatud sellisest tähelepanust. Klaara olevat juba kella kuuest hommikul ( Abruka vanim elanik) hakanud end selle vastu sättima. Klaara õuel käisid laulmas lubinokad, kes elasid kõige lähemal. Tervituslaulu viimased laulud kõlasid saarevahi Reinu turismitalu murul. Ja küllap see oli ka ilus lõppakord, kui lubinokk Malle Kotli kinkis Triinile I naislaulupäeva auks 1933. aastal välja antud rinnamärgi.

Tartu koorid, nii unised kui nad ka polnud, viisin ma jalutuskäigule läbi Abruka metsa. Abruka majas ootasid meid aga välisturistid, kelle meeleheaks me paar laulu ka laulsime.

Suuri publikuhulki meid kuulamas polnud, aga seda südamlikum see laulupäev välja kukkus. See oli laulupidu meile enestele. Oma muljeid jagavad Pille Kippar ja Silvia Aasa.
No nii!

Hiljutise juubilari, soliidses eas Tartu Ülikooli Akadeemilise Naiskoori kõrval oleme meie, ligemale veerandsajased Lubinokad veel noored ja algajad.


Algajad oleme – ja vist jäämegi – ka nooditarkuse asjus. Ikka tuleb Triinil meelde tuletada, et kui järgmine noot on joonestikul eelmisest kõrgemal, peab ka hääl üles minema elik peenemaks; ja kui paunakene seest tühi, võib/tuleb kauem laulda. Kui kaua? Just niikaua kui Triini käed ütlevad. Ah, kui oleks nooditarkuse omandamise kõrval aega ka teda vaadata! No küll siis laulaks!
Dirigentidega on meil vedanud: nii Nora kui Triin on meil kõigest hoolimata aastaid püsinud. Oleme selle vastupidamise eest tänulikud.
Ja meie ise! Meil on Eesti Vabariigis seadusega naistele lubatud erialadest/ametitest igasuguseid ette näidata, seinast seina. Igaüks meist on aldis – kohe kui võimalus tekib või kui ei teki – oma tarkust teistega jagama. Teinekord ajame oma tarkusest lausa üle ja siis peab dirigent meid taltsutama.
Me oleme eesti koorikultuuri hoidjad. Paljud laulsid juba sõja ajal haavatud leegionäridele või seisid 1950. aasta üldlaulupeo rivis Karl Leinuse, Tuudur Vettiku, Riho Pätsi, Alfred Karindi, Ado Velmeti käe all; hiljem tulid Ernesaks, Kaljuste, Ratassepp, Koch.
Vanad naised on eesti laulutraditsiooni kandjad ja säilitajad juba regilaulu aegadest saadik, me oleme laulu-usku. Usume kõik Lubinokkade läbiproovitud motosse

LAULDES NAINE PÜSIB NOOR

1   2   3   4   5   6


Verilənlər bazası müəlliflik hüququ ilə müdafiə olunur ©azrefs.org 2016
rəhbərliyinə müraciət

    Ana səhifə