Kevadine kontsert-pidu langes maile, Emadepäevale




Yüklə 222.18 Kb.
səhifə2/6
tarix21.04.2016
ölçüsü222.18 Kb.
1   2   3   4   5   6

Võru rajati Katariina II ajal välja antud kubermanguseaduse alusel 1783, nagu ka Paldiski ning on seetõttu korrapärase planeeringuga linn, jagati 40 krunti, tasuta palgid, tingimuseks, et majadel oleksid kivikatused. Kivid veeti tasuta kohale Kirumpä linnusest.

Kolme aasta pärast oli 20 maja valmis, näidatakse meilegi neid, praegu restaureeritakse. Elu hakkas edenema, kui 1822. aastal siiakanti raudtee jõudis. Praegune linnapea Ivi Eenmaa on pannud Võru linna elu keema, restaureerib Tamula äärset parki, korrastab reoveeoja.

Tänasel päeval on siin nii tööstust kui kultuuri. Üle Eesti on tuntud Händeli veemuusika- ja klassikakontserdid, folkloorifestivalid. Ka on Kreutzwaldi muuseum Eestis üks vanemaid ja omanäolisemaid. Lausa füüsiliselt tajutav ülemöödunud sajandi elu ja olme. Kreutzwald oli arst, kes ravis vaesemaid tasuta. Puust elumaja taga on ait, kus on üleval näitus Kreutzwaldi loomingust ning tõlgetest paljudesse keeltesse, sealhulgas „Kalevipoja“ tõlked saksa, vene, inglise, rootsi, soome, ungari, tšehhi, läti, leedu ja ukraina keeltesse. Tema looming on inspireerinud selliseid kunstnikke nagu Kristjan Raud, Ants Laikmaa, Viive Tolli, Jüri Arrak, H. Laretei, Eerik Haamer, J.Piho jt. Aida taga on kenasti korda tehtud ilu- ja marjaaed.

Võrust vurame Haanja ja Suure Munamäe poole. Tee peal näeme „Tiganiku puut“ sildiga kauplust ja Julius Kuperjanovi pataljoni, eesti rahvuskangelane, kes sai Paju lahingus haavata ning haavadesse ka suri.



Haanja on tuntud oma kuulsate puunõude valmistamise poolest, see traditsioon elab praegugi veel. Ronime üles Munamäe torni, kuhu nüüd on võimalik ka liftiga sõita. Haanjamaal olevat ligemale 100 järve, mõnda neist haarame ka ülevalt kõrgelt pilguga. Laulame alla jõudes paar laulu ning siis juba sööma Haanjamehe tallu, mis tornist jääb ca 3 km kaugusele. Mitmel pool käivad ehitus- ja korrastustööd, Eestimaa hakkab lisaks kaunile loodusele ka elukorralduses ilmet võtma. Haanjamehe talu on suur turismitalu, kus on võimalik rahvarohkeid üritusi pidada. Sööme kunagises küünis, mis on meeldivaks suvesöögimajaks kujundatud. Lõuna on maitsev, siit edasi sõidame Rõuge ööbikuorgu, laulame kiriku sisse, nagu meil kombeks, kuuleme lugu Vabadussõja sambast, mis oli venelaste hirmus kavalalt ära peidetud ja mis nüüd jälle oma endisel kohal seisab. Edasi jalutame läbi Rõuge ürgoru, mis on 75m sügav. Minule ja ehk mõnele teiselegi üllatuseks on Rõuge meeste kaval veesüsteem, nn.vesioinas, mis töötab mäest langeva vee survel (hüdraulilise löögi energiat rakendav veetõsteseade), ei külmu talvel ega vaja remonti. Teeme puutreppide peal ühispildi, kõnnime mööda ürgorgu, uudistame äsja valminud külastuskeskust, mis annab ülevaate paikkonnast, pakub ehedaid suveniire ja kehakinnitust.

Õhtuks maandume Kiidi turismitallu, mis pole küll nii heal järjel kui Haanjamehe talu. Ilmselt on siin rohkem talviseid suusaturiste, kui suviseid rändajaid. Talu asub ürgoru nõlval, kahjuks on järvekene hoopis kokku kuivanud.

Õhtusöök on maitsev, õhtu veedame oma kooriasju ajades ja arutades.

Nimelt on meile tehtud pakkumine sõita septembris Krimmi Johan Köleri päevadele esinema. Asja vastu on elav huvi. Arutelu võtab tõsise pöörde, kui „soojendusbändi“ järele (Milli, Kaidi) võtab sõna Triin, kes teeb aastast kokkuvõtte ja meile üldsegi mitte meeldiva.

Triinile oli väga oluline, et meile Pöksi talu meeldis.

Õnnelik hetk oli tema jaoks kevadkontsert – mis küll küpses läbi valude ja vaevade, aga väga ilusasti läks. Edasi räägib Triin oma suurest töökoormusest ja sellega kaasnevatest pingetest (ikkagi neli koori ja kaks neist tipptasemel). Jõuvarud saavad otsa. Samamoodi enam edasi minna ei saa. See koht võtab juba meeled ärevaks. Kas ta ütleb nüüd, et on otsustanud lõplikult Tartu kasuks, mõnelgi hakkab pisar veerema. Triinil on tunne, et ta ei saa enam hakkama, mitte nii palju muusika kui inimeste pärast. Mitmed asjad häirivad teda tõsiselt ja teevad plahvatusohtlikuks. Inimesed tulevad proovile ja lähevad kuidas tahavad. Triin ei taha teha suuri järeleandmisi. Kaidit häirib samuti üldine heakord, nn kõhurääkijate komando töötavat tõhusalt. Kaidi lubab koostada nimekirjad, mille alusel hakkavad read rotatsiooni korras vahetuma.

Triin räägib ka keskendumisraskustest, mõni ei saavat isegi kontserdil ree peale, mõni jälle tuleb proovi nagu puhkekodusse. Ning lisab, et samad probleemid on tal ka teistes koorides. Ta leiab, et mitte vanus pole tähtis, vaid laulja peab kandma ka vastutust.

Edasi arutatakse koorivanema ja presidendi valimisi, leitakse, et ikka kaheks aastaks peab valima ja rotatsiooni korras, et see, kes alustab koorivanemana, oleks edaspidi ka president. Kaidi lubab protseduurireegleid muuta. Viive valitagu juhatusse kui „karistaja“.

Lõpuks ütleb Triin, et peame koori muusikalist külge hoidma nii maksimumi lähedal kui võimalik.

Koosoleku järele jääme isekeskis asju edasi arutama. On mille üle mõelda. Avame pudeli ja laseme ringi käima. Triinile tuleb isa õhtul järele, saadame ta pisarsilmil teele ning lähme tubadesse laiali.


Teisipäev. Täna tuleb kibe päev: Eesti kõige kagupoolsemast nurgast tuleb tagasi Tallinna jõuda. Alustame varakult.

Esimene peatus on Vastseliina piiskopilinnuses, mis on Tartu piiskopkonna kaguosa tugevaim piiskopilinnus. Linnus rajati Piusa jõe ja Meeksi oja ühinemiskohale ristkülikukujulise tornehitusena 1342, mida hiljem täiendati ning ümber ehitati. Linnus sai Liivi sõjas ja hilisemates lahingutes 17.sajandil kannatada, Põhjasõjast saadik meie päevini seisab varemetes. Jalutame linnuse läbi ning vurame edasi nüüd juba Setumaale. Setumaad tutvustab meie oma II soprani laulja Viivi Eksta.



Obinitsas külastame Seto Muuseumitarõ. Muuseumitarõ avati 1995.aasta suvel ning siin võib uudistada setude elu 1920-40. Seto tarõ oli mõtteliselt jagatud neljaks nulgaks: söögi- ja töönulk, ahjunulk, magamisenulk ning pühasenulk. Saame teada, et korsten jõudis Setumaale varem kui aken. Tarõ on ruumikas ja õdus, perenaine lahke ja jutukas. Imetleme setu käsitöid, eriti tikandeid. Seejärel jalutame kõrgel jõekaldal, kuhu on püstitatud lauluema Anne Vabarna monument. Triini küll pole enam meiega, aga väga tahaks laulda, visa pealekäimise järel on Malle Pihlak lõpuks nõus, aga ega laulust suuremat asja saagi.

Siit edasi sõidame juba setu maadel, maastik on vahelduvalt kaunis ja elu paistab külades jätkuvat. Lõpuks jõuame Värskasse Setu Talumuuseumi. Poolkinnine hoov, mida siis piiravad elumaja, riide-vilja-,söögiait, laut heinaküüniga, töötuba, varjualused, suitsusaun, potivabrik, sepikoda, rehi ja kaugemal, 2004.a valminud Tšäinaja. Enamus on kaugemalt kohale veetud originaalhooned, välja arvatud tsäinaja. Muuseumiplatsil on veel suur kooguga kaev. Peame pisut ootama, enne kui elumajja sisse pääseme, rahvast ehk ekskursante on veel teisigi. Elumaja on samal põhimõttel nagu Obinitsaski. Neli nurka ehk nulka, nagu ütlevad setud. Maja on ruumikas ja õdus, mahutas pea kuus inimest, vanad magasid laia ahju ehk ležo peal. Ahju ees näeme omapärast saapa jalast tõmbajat. Toredad on ka omatehtud kaltsunukud.

Lõunat sööme tšäinajas. Menüü on setukeelne, aga Triin on meile juba soovitanud, mida tellida:

Suulliim, keldohämmetis (kuivatatud särg kartuli ja kastmega), ubinapiirak küümnetšäiga.

Toit on maitsev ja isu hea. Viivi Eksta on leidnud meile ka setokeelse laulja, kes esitab oma kauneis rõivais mitu-mitu laulu.

Seejärel vaatame sisse ka kohalikku kirikusse ning siis on bussinina juba kodu poole. Tee peal käime veel läbi Mooste mõisast, mis on hästisäilinud mõisakompleks. Moostet on esimest korda mainitud 1242, mõis rajati 16. sajandil Poola võimu ajal. Praegune kompleks on ehitatud 20. sajandi algul, härrastemaja on historitsismi sugemetega juugendstiilis ehitatud, arhitekt A.Reinberg. Praegu asub majas põhikool. Maja ümbritseb inglise stiilis park. Viinavabrik ja kelder, valitsejamaja, puutöö- ja sepikoda, kuurid, tallid, laudad – kõik on punasest kivist. Praegu on suurem osa neist restaureeritud ning kõrvalhoonetes töötavad kunstnikud ja käsitöömeistrid. Kordategemist ootavad veel kaunis viinavabrik ja üks kõrvalhoone. Moostes on koolis käinud ning elanud Milvi Saks, meie kunagine II alt. Sõidame tema kodumajast ka mööda, aga kahjuks on puud kõrged ja varjavad vaate ära. Õhtuks jõuame koju, väsinud aga valmis uuteks sõitudeks (Krimmi) pärast kosutavat suvepuhkust.



2006. sügis
Esimene proov 4. septembril. Kõik on hästi puhanud, eriti aga Triin, puhkustest pikemalt ei räägita, vaid asume usinalt Krimmi kontsertide laule kordama. Krimmi sõit on nädala võrra edasi nihkunud – 23.septembrile. Soovijad saavad isegi kauemaks kui neljaks päevaks jääda, sest lennuk teeb kaks reisi nädalas. Ja peaaegu pooled lauljatest kasutavad seda võimalust.

Koori juhatus töötab vana koosseisuga edasi. Hooaja plaanidesse on võetud:

1. Krimmi reis.

2. Kahe Soome laulupeolaulu esitus Tallinna Reaalkoolis kooride dirigentide seminaril.

3. Jõulukontserdid.

4.Ühislaulupidu Soomes, mille järel pika kaalumise tulemusena jätkame reisi Ahvenamaale.



Krimmi jaoks tuletame meelde kevadkontserdi laulud, lisaks veel Hoia Jumal Eestit, Kiigelaulud (3), Mu süda, ärka üles, Alo Ritsingu laulud: Ave Maria, Sulle, mulle, Laul Jakobile ning Kunileid Mu isamaa.
Laupäeva, 23. septembri varahommikul koguneme lennujaama, et Simferoopolisse lennata. Lennuaeg on ca 3 tundi. Krimmis võtab meid vastu soe päike, (hiljem selgub, et ka Eestis olevat väga ilus nädal olnud). Maandume Simferoopolis ning lennuvaksali ees mahutame endid , 44 lauljat + 4 kaasasõitjat, Fordi minibussidesse ning sõit Sevastoopoli poole läheb lahti. Teel kihutatakse võidu, kuigi ka siin kehtivad kiirusepiirangud ning liiklusinspektoreid on teede ääres üsna tihti näha. Vahele me ei jää. Elama hakkame Sevastoopoli Meremeeste hotellis, mis asub üsna linna serval trolli lõpppeatuse lähedal. Kodus on sel laupäevasel päeval käimas presidendivalimised ning hotelli jõudes saame ka teada, enne veel kui tubadesse jõuame, et Toomas Hendrik Ilves on valitud presidendiks. Läheb lahti üleüldiseks juubeldamiseks. Lõunatame hotellis ning pärast lõunat on Mare, Ukraina Eesti seltside esinaine, juhatuse kutsunud oma hotellituppa tutvust tegema ja plaani pidama, sest kontsertide üksikasjad on veel täpsustamata. Mare kostitab meid veini ja konjakiga, meie omalt poolt juhuslikult kaasas olnud eesti kommidega. Mare on sõbralik ja särtsakas heledapäine eestlanna, kes on omal ajal ukrainlasega abiellunud, elab Kiievis, lapsed õpivad Eestis.

Seejärel teeme lauluproovi ning õhtupoolikul sõidame igaüks omal käel linnaga tutvuma. Keele järgi tuntakse meid päris kähku ära ning päritakse meie eluolu järele. Ukrainlased on lahked ja väga sõbralikud.

Hommikul tõmbame rahvariided selga ja vurame suure bussiga Jalta poole, giidiks Tanja, kelle ema olnud eestlanna.

Sevastoopol-tähendab kreeka keeles „kuninglikku linna“, siin elavad saja rahvuse esindajad. 1905. püstitati merre Amandus Adamsoni „Uppunud laevade“ monument. Sevastoopoli rannajoon on väga sopiline, enam kui 30 väikest lahesoppi, mis annab linnale võluva liigenduse. Linn on kaks korda maatasa tehtud, Krimmi sõjas ja II Maailmasõjas. Krimmis on 15 linna, pealinnaks oma 2,3 miljoni elanikuga Simferoopol, mis kreeka keeles tähendab „ristteede“ linna. Möödume väikelinnast Balaklavast, kus Odüsseus oma eksirännakutel kunagi olevat viibinud, selle kohta võib lugeda Homerose eeposest.

Maastik on liigendatud jäärakute, orgude ja lamedate mägedega, võrratult kaunid vaated. Jõuame Lazbikski vaateplatvormile, kust naudime ülevalt kõrgelt hingematvalt ilusat lahte. Krimmis olevat aastas 280 päikesepaistelist päeva. Igal nõlval viinamarjaistandused. Algselt asustasid Krimmi taurid, poolsaar oma vahemerelise kliima ja lopsaka loodusega on meelitanud siia hulgaliselt vallutajaid, nii põhjast (tatarlasi) kui lõunast ja läänest. Seepärast valitseb siin ka rahvaste paabel, kui nii võib öelda. 19.sajandi keskel alustas juba tsaarivõim tatarlaste ümberasustamist, mille nõukogude võim agaralt lõpetas. Siiski on viimasel aastakümnel palju tatarlasi oma põlistele aladele naasnud, kuid neile ei anta mitte nende põliseid kodusid tagasi, vaid vähemviljakaid alasid. Peale venelaste ja tatarlaste on suuruselt järgmine rahvuskoloonia kreeklased, aga ka kõikvõimalikud muud rahvused. Eestlaste väljaränne Krimmi algas 1860-ndatel aastatel, kui Eestis valitses nälg ja maapuudus. 19.sajandi teisel poolel, kui Krimmi valitses tsaari kuberner Vorontsov, rajati siia teid, ehitati välja Jalta, arendati viinamarjakasvatust ja veinitootmist. Möödume Gorbatšovi suveresidentsist, mis praegu kuulub Ukraina presidendile. Vene rikkurid olevat siin palju vanu sanatooriume kokku ostnud ning oma residentsideks muutnud. Ka on eestlastest rikkurid siia tee leidnud. Lennukis lendavad meiega Tõnis Palts, Toomas Vilosius jt äriga seotud poliitikud.

Tanja jutu saatel oleme jõudnud amfiteatri sarnaselt ehitatud Jaltasse, mis sai linna õigused 1854. Möödume kaugusest paistvast Ai-Petri mäest, kuhu viivat ka köisraudtee, ja kassisiluetiga mäeahelikust ning saabume Jalta orelimajja, mis Vorontsovi ajal oli algselt ehitatud elektrijaamaks. Orelimaja ees on välja pandud stendid Johan Kölerist ja mälestustahvel. Köler on siin palju kauneid loodusmaastikke maalinud. Johan Köler on sündinud Suure-Jaanis 1826, kunstialase hariduse omandanud Peterburi Akadeemias, seejärel end täiendanud Lääne-Euroopas, palju reisinud. Üks tema monumentaalsemaid altarifreskosid on Kaarli kiriku maal „Tulge minu juurde“.

Meid võtavad vastu kohalikud eestlased, laulame hääled lahti ning astume üles. Meid on tervitama tulnud Krimmi rahvusseltside president Vitali Milodan, hallipäine reipa olemisega meesterahvas. Tervitajaid on teisigi, kohaliku eesti seltsi tegelasi, antakse kätte Kultuuriministri Raivo Palmaru tänukirjad aktiivsetele eestluse hoidjatele. Eestist on saabunud ka Köleri talumuuseumi delegatsioon Viljandimaalt, nemad kingivad õuelaterna. Orelimajal on hea akustika ja majahaldjas on orelikunstnik Vitali Sergejev, kes on õppinud Tallinna Konservatooriumis ning annab siin pidevalt kontserte. Kontserdi järel jalutame läbi „turistilõksu“ Livadia lossini, mille ees teeme ühispildi (Livadias peeti Jalta konverents, kus kolme suurriigi vahel ka meie saatus lõplikult ära otsustati). Siit edasi 200 meetrit pargisüdames asubki eestlanna Eda Golovko pansionaat. Sõiduteele on kaetud suupistetega laud, koduveini tuuakse 5-liitriste pudelitega. Laulame Edale, kes ei saanud aega kontserdile tulla „Sulle, mulle“. Etteruttavalt võib öelda, et see laul saab Krimmi reisi lõpuks väga selgeks ja me laulame seda kõikvõimalikel puhkudel. Pidu on hoogne, südamlik ja sundimatu, saabuvad kauneis rahvarõivais valgevenelannad ja burjaadid. Kohal on kreeklasi, juute, Tallinnas kunagi elanud venelasi, kohalikke eestlasi, isegi üks prantsuse ajakirjanik. Valgevenelannad hakkavad tšastuškasid laulma ning selle saatel tantsima, tantsuringi haaratakse ka meie lubinokki. Lõpuks laulame kõik ühiselt Milenki tõ moi’d. Meil hakkab kiire, sest kella viiest peame juba Sevastoopolis tagasi olema ja andma pargis kontserdi, milles osalevad ka valgevenelannad. Saabume vihmamärga Sevastoopolisse, väsinud ja uimased. Espresso kohv lööb meid jälle erksaks. Tagasiteel räägib Mare, kes on Ukraina eestlastele ilmselt väga õnnestunud eestvedaja, natuke elust ja olmest. Keskmine pension on 340 grivnat, toidukorvi maksumus 400. Elatusmiinimum on 300-400 grivnat. Donetski oblastis elavat kõige jõukamad inimesed, aga kaevurid ei saavat oma kuupalkugi õigeaegselt kätte. Arstiabi on tasuta. Kui ukraina eestlased kuulusid elustandardi poolest varem keskklassi, siis nüüd juba alamklassi. Gaas on kallis.

Sevastoopolis mere kaldal Nahhimovi väljaku äärses pargis on vabaõhulava, kus me üles astume. Rahvast on vihmase ilma tõttu vähevõitu, aga kui hakkame laulma, siis koguneb juba kenake hulk meid kuulama. Vaevalt me oma parima andsime, aga päris metsa ka ei laulnud. Muidugi läks publik elama, kui valgevenelannad oma särtsakad tšastuškad lahti lõid. Kuid kohal oli ka asjatundjaid, ning üks Sevastoopoli heliloojaid tuli Triini tänama huvitava helikõlaga laulude eest. Laul Jakobile ja teised. Muidugi puistati meid üle kiidusõnadega, kohalike rahvusseltside esindajate poolt, mis paistab siin olevat tavaks, kui kellelgi on mingi tähtpäev. Kas see on nüüd nõukoguliku rahvaste sõpruse järelkaja, aga südamlikud sõnad meeldivad ju kõigile. Teeme ka ühispilte. Seejärel ruttame hotelli pidulikule õhtusöögile, õhtustame sinises saalis. Mare ja veel paar eesti juurtega inimest istuvad koos meiega. Road on maitsvad, ja ega Mare annagi suurt aega mekutada, ta on sündinud „seltskonna eestvedajaks“ ning meie oma suurest väsimusest ei suuda temaga sammu pidada. Hiljem matkib Triin teda armsalt järele. Kingime Marele sinise Lubinokad-särgi, mille me Krimmi reisiks endile tellisime, ning arvame Mare oma koori auliikmeks. Ta lubab järgmisel laulupeol tulla meiega laulma.



Esmaspäev kulub meil jäägitult ringisõitmisele. Käime Bahtšisarais, kunagise khaaniriigi pealinnas, möödume imekaunist khaanipaleest, kuhu aga polevat aega sisse astuda. Bahtšisarai asub kahe mäe vahele surutud orus ehk jäärakus, sõidame mäejalamile, edasi peame astuma jala, eesmärk on üleval mäe otsas asuv koobaslinn, karaiimide kunagine elukoht, minna ca 2 km spiraali mööda, tee peal peatume Uspenski mungakloostri juures, mis on kaljueendi peale ehitatud. Astume treppidest üles (annab minna, päike kõrvetab palavalt ja väsimus kipub kallale, imetleme väikest kloostrikirikut ning alla tagasi, et aga uuesti üles mäkke rühkida. Õnneks on mäenõlv metsane ja pähklipuud annavad hästi varju palava päikese eest. Koobaslinn-kindlus Tšufut-Kale on rajatud juba 6.sajandil, esimest korda mainitakse seda ajalooürikutes 13.sajandil. Praegu seal enam ei elata või siiski, sest näeme mäenõlval turnivaid kitsi, kuid meid huvitab koobaslinna mahajäetum osa. Siin on ka kivirajatisi - mausoleum khaanitütrele, mille taga platoolt avaneb vaade mäekurule. Liigume koopast koopasse, kui ühe kõrgema koha peal võtab Tanja kotist välja väikesed lõhnapudelid, mis olevat raviva toimega ning äri läheb lahti. Tagasi tuleme juba allamäge, vahepeal on raja äärde tekkinud kaubitsejad, ostame meiegi, kes ravipadja, kes lõhnaamuleti, kes ehteid, kõik on käsitöö ja imeodav. All ootab meid veinikelder veel enne lõunat. Degusteerime ja õpime mõningaid võtteid, kuidas veini headuse üle otsustada. Igaühe ees on 8 klaasitäit, korralik lubinokk tühjendab kõik oma klaasid. Massandra (kohaliku veinitootja veinid) on hea hinna ja minekuga. Siis aga istume lõunalauda, jällegi peab kokkadele kiidusõnu ütlema, ütlemata maitsvad road. Tagasiteel läheb meil kiireks, peame enne nelja veel jõudma Sevastoopolisse Hersonesi, linn-muuseumi, kus meil on tellitud giid. Näeme igasugu liiklejaid, ka liiklusmiilits teab, kus passida liiklushuligaane, meie rõõmuks võetaksegi kinni üks niisugune, kes meist kitsal kurvilisel teel ülesmäge julmalt mööda sõitis. Jõuame Hersonesi üsna viimasel minutil.

Hersones asub Sevastoopoli lääneservas merekaldal ning asutati kreeklaste poolt 5.sajandil e.m.a. Algul demokraatlik, I aastatuhandel aga aristokraatlik-orjanduslik. Peamiselt tegeldi viljakasvatuse, kalatöötlemise ja veinivalmistamisega. Mongoli-tatari hõimud purustasid linna 13. sajandil. Praegu on linnmuuseum, mille keskele, kunagise kreeka templi kohale on rajatud õigeusukirik, mis oli viimase sõja ajal maatasa tehtud, aga 90-ndatel taastati sakslaste abiga. Kirik on väga ilus nii seest kui väljast. Meenutab kangesti Kroonlinna merekirikut. Siin saame ka esimest korda ujuma minna. Kivine rand ja väga libe sisse minna. Kuid ujuma siiski minnakse. Õhtusöök on meil linnaplaažil asuvas kõrtsis. Näeb välja nagu tõeline urgas, aga meie päralt ja tühi kõht nõuab oma. Koori juhatusel on teada, et kohalik šampus on imeodav, kähku korraldatakse meile paar šampuse kasti, et väärikalt tähistada õnnestunud reisi, sest poolel kooril lõpeb see homme. Peolaud on u-kujuline. Meie poolses lauaotsas on Sirje Vaher hoogu sattunud ning puistab anekdoote otsekui käisest. Naerame südamest. Kaugemal istujad tahavad ka teada, mis meile nii nalja teeb, misjärel Sirjel palutakse lugusid korrata. Koori president teeb omapoolse kokkuvõtte reisist ning tänab kõiki reisil abiks olnud lubinokki. Kingitusi saab ka Triin (kohalik käsitöömüts, mis Triinile sobib), Triin harjutab, kuidas mütsi nurga põhjal koor aru saaks, mis meeleolus ta parasjagu on. Nalja saab palju. Lõpuks matkib ta veel meie kena võõrustajat Maret. Lõbu on laialt ja peab ütlema, et nii ülemeelikult naervaid lubinokki pole ammuilma kuuldud-nähtud.

Lõpetuseks laulame Laulu Jakobile (seda meie bussifirma omanikule) ja Sulle, mulle. Mõlemad laulud kõlavad meie parimas esituses.

Koduteel jätkub veel naljalugusid ning pimedavõitu mereäärne rand kaigub meie kõlavast naerust. Järgmisel hommikul on veel mõni vaba tund linna peal uitamiseks. Sevastoopol on mitme künka peal asuv hajaasustusega linn, kus vahemaad punktist A punkti B-sse on pikad. Mõned lähevad samasse randa ujuma, kus eelmine õhtu pidutseti, teised kammivad kohalikku turgu ja teevad viimaste grivnade eest veel sisseoste. 12-st on bussid ees ja koor läheb kaheks, ühed Simferoopolisse kodulennukile, teised Jaltasse, Eda juurde pansionaati. Kuigi Eda kurtis, et tal pansionaat täis, suutis ta siiski kõik lubinokad ära majutada.

Kolmetunnise õhusõidu järele maandume koduses vihmases Tallinnas.

Rahulolevad ja uuteks tegudeks valmis lubinokad.

Siia lõppu lisame veel Nelli Jaanuse e-meili, milles ta jutustab Jalta lubinokkade elamustest.

Seda peab küll ütlema, et tunneme endid siin nagu soome pensionärid Tallinnas, võid endale kõike lubada, sest rahakott kannatab!


From: Nelly Jaanus [nelly.jaanus@mail.ee]

Sent: 1. oktoober 2006. a. 10:06

To: tuulik3@hot.ee

Subject: Eluga tagasi!


Terekest kah!

Näe, maandusime viperusteta, nagu sujus ka kogu puhkus Musta mere ääres! Kõik läks täie eest, kui välja jätta üks tormipäev merel (maal põl'nd äda midagist - istusime oma grupiga - Kaidi, Katrin, Milli, Malle, Nelly, Pille-Riin - pärast Ai-Petrilt allaliuglemist Mishori rannarestoranis ja vaatlesime vetemöllu, mis ei kutsunud sukelduma ega ennast laintesse heitma-peitma, ka mitte pähklikoorena tormis hulpiva laevukesega Jaltasse tagasi minema). Naiste grupeeringud tormlesid igaüks oma programmiga mööda rannikut itta ja läände, et õhtul üksteise ees kiidelda, kus kõik käidud ja mida kõike nähtud. Kamba peale kokku sai vist enamus vaatamis- ja ronimisväärsusi läbi käidud. Kolmekesi käisime ka Livaadia sanatooriumis suurepärasel romansikontserdil, esinejaks Gurtshenko-stiilis kohalik täht, ise konfereeris, akomponeeris kitarril ning laulis omi ja teiste südamlikke armulaule. Kiitlemine toimus Eda hatsiendas igal terrassitasandil veinisõõmude saatel. Mahtusime ju kõik ikkagi sinna, lageda taeva all magasid ainult Kaidi ja perenaine. Uinusime ja ärkasime korduvalt öö jooksul tsikaadide läbilõikava sirina ja koerte hauklemiste peale. Viimasel õhtul toimus suur vennastumine usbekkidega, kes meid kostitasid tohutu pajatäie maailma parima ploviga, meie sattusime suurest kiitmisest ja 5 liitrist veinist peapööritusse ning muudkui laulsime ja laulsime, mida iganes Eda soovida oskas. Seal oli ka üks Tallinnast pärit meremehest tuumafüüsik (!?), kes oma sõnul päästis Eesti Tshernobõli tuumapilvest, puhastas saastest Paldiski linna ja praegu tegeleb suure ohu ärahoidmisega Ida-Virumaal. Ainus tilk tõrva meepotti oli asjaolu, et Tiiu oskas kottpimedal tõusul koju(!) maanduda rentslis ja oma jala välja väänata ning nagu sellest veel vähe oleks - ka oma kõhu lahti lasta. Arstist keeldus, tuli longates Isamaale tagasi. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida... Hoopis sellest, et Eda oli solvunud, et sugulane-hõimlane Mari Tuulik ei tulnud temaga juttu a'ama. Saadab tervitusi. Kodus ootas pungil postkast, mille sisu abil nüüd tagantjärele presidendivalimistele kaasa elada saab. Veinid ja Estonian Airilt selle sessooni viimase reisi reisijatena kingituseks pälvitud Courvoisier' pudelike kappi, tuba tolmust puhtaks, soojad riided selga (teil siin nii külm!) ja põhjala sügist nautlema! Jessas, kus kukkus lobisema! Ega Sa peagi lugema, peaasi, et sain rääkida. Oli ju tore reis! Eks kohtume jälle! Ja juba homme. Kaunist pühapäeva! Nelly

14.oktoobril oleme palutud Soome-Eesti ühislaulupeo seminarile koorijuhtidele Reaalkooli saali. Pärast Krimmi on meil selle ettevalmistuseks kõigest kaks proovi. Oleme õppinud kahte soomekeelset laulu: Hilanderi Nocturne’i ja Kaski Sa kerallasi kevään toit. Laulud on kenad ja loodetavasti meil ka selged. Koguneme reaalkooli ühte klassiruumi ja saame kuulda, et üritus on mõeldud Soome-Eesti laulupeost osavõtvate kooride dirigentidele. Oleme nagu näitlik õppevahend, meid asub juhendama soome dirigent Mari....... Kui proovis arvasime, et soome laulud on aeglased, siis nüüd on meil kõvasti ümberõppimist. Mari on noor ja energiline koorijuht. Meie oleme nagu „suur laev, mille kurssi on raske muuta“ (Triini tähelepanek). On väga harjumatu laulda hoopis teistsuguste nõudmiste järgi, kui oleme seni harjunud. Meie proovi kuulab pealt ka Aarne Saluveer, kelle näoilmest võib välja lugeda, et siit küll midagi head tulemas pole. Me lihtsalt ei suuda harjuda soome dirigendi tempoga. Aga... peagi kutsutakse meid saali, oleme kenad oma sinistes Luninokk-särkides. Triin istub tagumises reas. Ettelaulmine läheb aga üllatavalt kenasti, Mari võtab väheke tempot maha ja meil tuleb kenasti välja. Ene Üleoja olevat Triini käest küsinud, et mis koor see nii hästi oma vanuse kohta laulab? Laulame kergelt ja hoogsalt.
Meie edasine elu kulgeb Alo Ritsingu laulude õppimisele (Ära mind unusta jne).

Jõuludeks plaanime kaht kontserti, esimene, 10.detsembril, advendikontsert koos meeskooriga Loksa kirikus ja sellele järgneb pidu Kuusalu rahvamajas. Ning 18. detsembril iseseisev kontsert Rootsi-Mihkli kirikus ja seejärel oma koori jõulupidu.

Meestega ühiselt kolm juba tuntud laulu Taevane ingel, Sibeliuse Ei au, ei hiilgust ja Sancta Maria.

Seekord ei täienda me oma jõulurepertuaari ühegi uue lauluga. Õpime veel korra Das grosse hallelujah’i, Loksal tuli see meil ka kenasti välja. Veel laulsime hästi Ave Mariat, Kuldrannake ei läinud nagu tavaliselt, isegi Tiliseb, tiliseb..., mis meil muidu hästi välja tuleb, ei olnud see, millega rahul olla. Loksa kirik oli väga kodune ja siin oli hea laulda.

Hiljem, Kuusalu rahvamajas, kus me juba teab mitmendat korda pidu peame, hindasid meeskoori dirigendid meie laulmist. Jüri Rendi sõnul on koori kõla kompaktsemaks muutunud, koor paremaks läinud, kuuleb ta ju meid kord aastas.

Eva Keinast leidis, et me ei pea kinni pianost ja üleüldse laulame noodimärkidest mööda, mis on üsna kibe tõde.


1   2   3   4   5   6


Verilənlər bazası müəlliflik hüququ ilə müdafiə olunur ©azrefs.org 2016
rəhbərliyinə müraciət

    Ana səhifə