Kevadine kontsert-pidu langes maile, Emadepäevale




Yüklə 222.18 Kb.
səhifə1/6
tarix21.04.2016
ölçüsü222.18 Kb.
  1   2   3   4   5   6





Aasta 2005

Juba pool aastat tagasi saime 25-aastaseks. Suurem kontsertpidu seisab aga veel ees. Õigel sünnipäeval, detsembris, korraldasime ehituskooli saalis peo, millega pidasime nii sünnipäeva kui jõulusid.



Kevadine kontsert-pidu langes 8.maile, Emadepäevale. Peopaigaks valisime Mustpeade saali, alustasime varakult läbirääkimistega, aga lõpptulemusena peame ikka rahakamate ees taganema ja oma peo laupäeva asemel pühapäevale viima. Viivest president oli õige tujust ära niisuguse altvedamise pärast. Lohutuseks aga saime saali odavamalt kui muidu. Kogunesime varakult hääli lahti laulma. Peale saali oli meil tellitud gatering. Kohale jõudes häiris meid laudade asetus saalis, nagu oleks tegu veini mekutamise kõrval ka lasta pisut inimestel musitseerida. Peamine eesmärk oli meil ikka kontsert. Tõstsime saali kähku ringi ning laulsime hääled lahti. Triini arust oli akustika „ehmatav“. Kõla ei rahuldanud, heli nagu vastu nägu, aga siis juhtus ime (kontserdi ajal). Kui saal sai rahvast täis, läks ka akustika paika. Peokorraldus oli meil seekord teistsugune kui tavaliselt, olime saanud linnalt projektiga toetust, mille Nelly Jaanus oli õigel ajal kirjutanud, ning seepärast otsustasime, et tellime valge inimese kombel laua, konfjeransjee ning tantsuks muusika. Kontsert läks väga hästi. Konfjeransjeeks olime kutsunud Artur Raidmetsa. Säärast südamlikkust küll polnud, kui siis, kui me oma koorist keegi teadustab, aga uhke ikka, et meesterahvas. Laulude lõppedes kingiti tublimatele lubinokkadele, president Viive Ruusile ja koorivanem Elna Moorlatile lilli ja peeti meeles esimest dirigenti Nora Voitest. Kingituseks neile kõigile oli värskelt valminud ja köidetud „Lubinokk- kroonika“ I raamat, mis tänu krooniku ja Nelly Jaanuse ühistele pingutustele õigeks ajaks valmis sai. Meid oldi õnnitlema tuldud nii „Soomest kui saarest“, meie aadressil öeldi palju kauneid ja südamlikke sõnu. Seejärel siirdusime kõrvalsaali, kus meid ootas kaks suurt torti, millest ühe olime tellinud ise, teise kinkis meile meeskoor. Vahepalana toimus ka kroonikaraamatu esitlus. Kokku oli tulnud palju endisi lauljaid, kes ühest suust kiitsid meie esinemist ja kõrget taset.

Kontserdimuljed: Triin: kontsert läks üldiselt väga hästi, üldmulje äärmiselt positiivne. 5aastat tööd ja kõik klapib. Ei tunne koori äragi.

Kullerkupud tuli väga hästi välja, seekord reegel ei kehtinud, et kui proov hästi, siis kontsert aia taha. Olime õigeks ajaks parimas vormis. Koori tähelepanu maksimaalne, reageerimine suurepärane. Mu süda oli ilus, Ave Marias oli väike koosseis tubli, vedas välja. Karikakar on tulnud ka paremini. Laul Jakobile II aldi algus vinge (Pomm, Tuulik, Moorlat, Lips, Kreek ja Rattasepp).Väike ebaõnnestumine oli Küll oli ilus mu õieke. Puudus sügavus ja sisu.

Õhtulaul – liikumine ning kergus, imeline lõpuakord.Kullerkupud– puhas, kerge, ilusad akordid. Triin ise oli ka saanud elamuse meie kõlasid kuulatades.

Tartu Ülikooli Kammerkoori neiu, kes meid tervitama oli tulnud (väga ujedakene) ütles, et väga palju ilusaid asju, mis panid kuulama, eriti vaimustatud oli ta Kullerkuppudest.Jooksupolka vapper esitus. Sinilind ja Veetlevam kui päev - kaasaelamise ja emotsionaalsusega, nautis koor ja nautis publik. Veel muljeid: Võrreldes konkursiga on areng edasi, väärib esiletõstmist Triini töö –teatud eas ju hääl ei arene, aga Triin on vastupidist tõestanud.

Elnale meeldis Raidmetsa konfereerimine. Tehnikaülikooli laulja, kes meid oma koori nimel tervitas: “ …kõik oli paigas ja ilus, ainult pianost jäi puudu.“

Kuno Areng: „Väga hästi laulsite, tavaliselt ma taban ära, kui mõni noot valesti läheb, aga täna te musitseerisite, ma kuulasin muusikat“.

Külliki Toom, kes kuulas saalis: „Kõik oli väga ilus, naised nii õhevil, tore tervik, ilus ümbrus. Üle kõige Õhtulaul ja Kullerkupud.

Eva Nilson: hääleseade on meid palju aidanud ja arendanud. Kui dirigent on koori ees vaba ja elav, siis särab koor vastu. Kontserdil oli olnud ka Merike Toro, kellel oli äärmiselt hea mulje jäänud, oli imestunud kui kuulda sai, et me käime korra nädalas koos.

President Viive tutvustab kingitusi: palju lilli, tort koos alusega, Vikla Naiskoor saatis kasseti oma lauludega, TÜ Naiskoori kutse plaadi esitlusele.


Maikuu keskel sai meie Triin 30-aastaseks. Üllatasime teda lauluga Koor on Triinita peata (Alta trinita beata viisil), Malle Pihlaku dirigeerimisel.

Koor on Triinita peata,

Fraas ei kulge, häält ei seata.

Triinita elu paha, ära jäta meid sa maha!

Kui tuleb pakkumine parem –

Nõnda juhtub hiljem varem –,

Seda pelgame ja teame:

Sind me vabaks laskma peame.

Aga jätkem hetkeks mured,

Lootus viimasena sureb.

Soovime täna siin:

palju õnne, kallis Triin!“

Kingituseks 30 roosiõit ja album meie viieaastasest ühistest tegemistest. Triin oli väga liigutatud. Eks me oleme ju ikka väga kokku kasvanud: meie oleme palju edasi arenenud, aga ka Triin on palju, palju edasi arenenud meisterlikkuse poole. Ükskord, jah, ta tõuseb lendu ja lendab väga kaugele.

Triin: „Mul on hea meel, et see töö on jõudnud sinna välja, et me teeme muusikat ja räägime muusikast.“

Keset kaunist juunikuud olime kutsutud Taani. Sõit läks lahti ilusal õitsemise ajal, mis andis reisile palju juurde. Taanis esinesime Svendborgi muusikamajas ja kirikus. Meie vastuvõtjad olid kenad ja lahked taanlased, kes olid seks puhuks hankinud raha Euroopa fondidest ja meile üllatavalt tiheda programmi ette valmistanud. Kohati oleks tahtnud öelda, et andke aega hinge tõmmata, aga ei. Taani reisist oleme kirjutanud järjekordse „Lubinokk-reisikirja“.

Päev pärast Taanist saabumist vurame läbi õitsva Eestimaa, mis on tõesti sama kaunis ja lilleehtes kui Taani ning jaanipäevaks korda tehtud nii et silm lausa puhkab, Alatskivile, Eduard Tubina 100. sünniaastapäeva lõppüritusele-minilaulupeole. Siinkohal tuleks jäädvustada ka Eduard Tubina sõnad laulu kohta: „Laul on tähtsamaid kunstiväljendusvahendeid, ta on meie vabaduse sümbol.“ Kohal on ka mitu Tubina perekonnaliiget. Ilm on tõesti säravkaunis. Saabumise järel pakutakse meile kohe kehakinnitust: suppi ja pirukat, seejärel proov ning siis juba rongkäik ja peoplatsile. Triinil on korraga kaks koori – Ülikooli kammerkoor ja meie. Hiljem teeme lossi taustal ühispildi. Suure laulmise, bussis higistamise ja tuuletõmbuse peale kaotab nii mõnigi lubinokk pikaks ajaks hääle (kroonik ei suuda kaks päeva piuksugi teha).

Aga nüüd teenitult pikale suvepuhkusele! Ei tea aga veel, mis muutusi meie ellu toob sügis, kauaks meile Triini?
Sügis 2005
Koguneme septembri keskel. Triin on just kammerkooriga tulnud Norrast. Põksuva südamega kuulame, mis edasi saab. Esimesed sõnad võtavad pinge maha – ta alustab meiega oma 6. hooaega, järelikult ei jätagi meid veel maha. Kuigi koormus on üliinimlik: Kammerkoor, Ülikooli naiskoor, meie ja Elleri muusikakooli koor. 4 koori! Elamist Tartus pole, peab Võrust käima, iga nädal Eestile ring peale. Peame pöialt, et ta vastu peaks, ning aitame Tartus elamist otsida.

Triin on õnnelik – täitus tema unistus Norrast. Nimelt käis ta septembri alguspäevil kammerkooriga Bergenis festivalil, kus nad võitsid vaimulikus žanris esikoha. Veel olid ilmalik ja rahvalik kategooria. Nemad valiti esinema Grand Prix-le, mis toimus Griegi nimelises uskumatult hea akustikaga saalis. Kõik oli välja tulnud, ei mingit prohmakat. Lauljaid 26 (30)-st.

Vaikega kohtus Triin enne Norrasse minekut, kuid jutt olnud puht olme pinnal. Vaike enam ei jõudvat. Triini koormus meeletu. Täiesti teistmoodi elu, päevad Elleri koolis, õhtud kooriproovidega kinni.

Õnnitletakse suviseid sünnipäevalapsi, laulame neile:

„Me soovime õnne ja tervist sul nüüd,

Me soovime tervist ja jõudu sul nüüd

Oh ela ja laula veel kaua me seas

Me armastet muusika õitsengu heaks.“

Sõnad igaks elujuhtumiks nüüd kirja pandud, sest mine lubinokkasid tea!

Esimesel proovil lauluhäält ei tehtud, järgmisel korral on uue juhatuse valimine.

Nädal hiljem valimised. „Kihutustööd“ on enda kasuks teinud kõvasti Milli Kikkas. Tegelikult on teda kevadest saadik masseeritud sellesse ametisse astuma, Viive ja Elna on isegi kaua väga tublid olnud.

Viive aruandmisest – „kõik, mis toimus, olite ju juures. Teate isegi. Sügisel tulime kokku, laulsime, siis kontsert, ka kirikus, koorikonkursil, üsna pingeline hooaeg on olnud. Oleme laulnud Kuusalus, Tabasalus ja Taanimaal, Alatskivil, Tubina juubeliüritusel. Projektijuht tubli, saime raha Mustpeade Maja jaoks

Pangas -5222.-

Sularaha 640.-

Uueks presidendiks valitakse ühehäälselt Milli Kikkas II sopran, koorivanemaks Kaidi Vendla I sopranist, laekuriks Neenu Prank.

Ülejäänud juhatuse liikmed lubab Milli ise valida.

Vaheajal käivad mitmed lubinokad Triini käest küsimas, et kas nad peavad ära minema.

Selle peale vastab Triin koori ees: „Kus te veel laulate, kui mitte siin! Kui teie ära lähete, see ei too veel noori juurde. See on nähtus, mis meil praegu on. Miks ma siis ise pole ära läinud?! Mulle meeldib teiega. See tasakaalustab mind. Mul on praegu kolm koori, kellega ma võin teha, mida tahan. Teie olete tasakaalustav jõud.“

Selle peale tõuseb Heidi Jakobson I sopranist: „Triin, ma tänan sind, et sa oled otsustanud meiega jääda!“

Tormiline aplaus.


Sügise esimese ülesastumisena läheme 24.oktoobril Pedasse Pille Kipparit lauluga õnnitlema. Laulame talle päris uusi laule, nagu Viire takka ja Käokene, kulda lindu, Jakobit ja veel midagi.

Nigelalt läks, teeb Triin kokkuvõtte. Seisame treppidel ega kuule õieti teisi hääli. Kontakt puudub sootumaks II soprani ja II aldi vahel, puudub kooskõla. Mõned isegi ei näinud dirigenti, Käokene ei olnud veel esitamisküps, Jakob- oo õudust, I alt pani, kiiresti eest minema, II sopran jäi hiljaks – karm värk, eksprompt ei tule midagi.(Triin), Viire takka vajus tooni võrra, sopranitel mugav, alt madistas põhjas. Üldine mulje ei jäänud hea. Latti peab kõrgel hoidma. Kuidas seda siis saavutada? Vanasti ma seda teadsin (Triin).

Esinemise järel kostitas Pille kõiki kohvi ja kringliga ning näitas seina peal pilte oma esivanematest ja nende tegemistest. Üks väärt sugu tundub olevat.
Jõulueelne aeg on alati kiire. Meil on kaks kirikukontserti. Kuusalus koos meeskooriga, misjärel ka väike jalakeerutus, ning Jaani kirikus iseseisev ülesastumine, tänu koorivanem Kaidile, kes laulab Jaani kiriku kooris ja kuulub kiriku eestseisusesse.

Kuusalu väljasõit varasel hommikutunnil. Laulame hääled lahti, koori paigutus on omapärane, nagu kirik isegi, seisame ristikujulise käigu kahes äärmises otsas ning laulame vastamisi meeskooriga. Ühine laul on meil Sancta Maria, seekord Triini dirigeerimisel.

Meie kava:

Ma tulen taevast ülevelt

Ave Maria

Valged jõulud

Jõululumi

Triin jäi meie esinemisega rahule, ainult et laulude lõpud olevat ära vajunud. Ma tulen... ei olnud akordid õiged, Ave Maria algus ilus, lõpp vilets.

Väga hästi tulid välja Valged jõulud ning Jõululumi – dünaamilised ja ilusad lõpuakordid. Kirikuõpetaja tänab ja õnnistab mõlemat koori. Jumalateenistuse järel tõttame kultuurimajja, kus meid ootab aurav supp, soe pirukas ning kaasavõetud niksid-näksid. Saali on paigutatud lauad, mille ümber viie-kuuekesi istuda saab. Milli Kikkas tervitab meie poolt mehi, kingime neile midagi, vastu saame hiigelsuure šokolaadikarbi, mille otsustame ühe proovi ajal, kui ei juhtu sünnipäevalapsi olema, põske pista. Mehed üllatavad meid 3-liikmelise bändiga ning seltskondlik osa läheb hoogsalt käima. Muidugi pakutakse ka tsipa kangemat kraami kirikukülmetuse tagajärgede ärahoidmiseks, selle tagajärjel arvab üks meeskoorilaulja, et koht ja aeg on karaokelauluks sobiv ning pistab üürgama ega paistagi lõpetada tahtvat. Meil on kõrva trumminahad juba lõhkemise ääre peal. Lõpetab alles siis, kui pool naiskoori on vaikselt saalist minema kõndinud. Enne pimedat, aga hämaraks kisub juba varakult, vurab buss Tallinna poole tagasi.

Esmaspäevasel proovi ajal, 19. detsembril korraldame siis Jaani kirikus kontserdi. Meie üllatuseks tuleb kirik rahvast täis.

Laulame:

Veni, veni

Ma tulen taevast…

Ritsing Ave Maria,

Klemetti Ave Maria

Õhtulaul

Viire takka

Jõuluaeg


Esimene lumi

Tiliseb, tiliseb aisakell

Oh, kuusepuu

Valged jõulud

Jõululumi

Kava on ilus, seda kiidavad ka meie fännid ning vilistlased. Koori poolt vaadatuna oli siiski häälerühmade kuuldavus halb. Me ei saanud eriti poolkaarde võtta. Ning veel üks asi häiris, nimelt tulid esinema ka need lauljad, kes olid proovidest palju puudunud, selle asemel, et saalist kuulata. Juhatuses oli asi hiljem arutusel ning edaspidi seda enam ei lubata.

Kontserdi järel astusime paar sammu ning olimegi Vanalinna kohvikus, kus pidasime oma väikese jõulupeo koos vilistlastega. Kinkisime Triinile kinkekaardi massööri juurde, et ta võiks oma pingelise elurütmi juures end pisut lõdvaks lasta.

AASTA 2006
Tuleb tavaliselt, alustame proovidega, mõtleme, kuidas oma laulutaset tõsta ning kuhu suvel reisile minna. Triini suure koormuse tõttu tuleb varakult kõik ajad paika panna. Reisi jaoks on vaba nädal juuni keskpaik. Triin tuleb välja meie jaoks uudse mõttega: korraldada üks kahepäevane laululaager. Temale sobiv aeg märtsi teine nädalavahetus. Kuulame maad ja sõelume pakkumisi ning jääme pidama Valtu peale, kus Sirje Vaher meile ruumid kinni paneb. Saab laulda, sportida ning ka öömaja olemas. Suvereisi plaanid on veel õhus, aga juba hakkab jumet võtma mõte – käia seekord Eestimaal ja tutvuda kaunite paikadega. Aasta-aastalt muutub meie maaturism aina atraktiivsemaks. Külastame turismimessi ning saame infotki juurde. Õpime usinasti Kurgja naislaulupeo laule, neid rahvusromantilisi- isamaalisi, nagu näiteks „Oh, laula ja hõiska, sest lauluaeg on käes“, mille kiire rütmiga on meil suur maadlemine, ka ei taha sõnad enam nii kähku ja selgesti välja tulla. Ka Nokturn on meile paras pähkel.

Valtu laululaagris pühendume kogunisti uutele lauludele. Stardime hommikul vara, kes rongi, kes automobiiliga. Kuuldavasti oli mõni agaram juba Balti jaamas alustanud tubade komplekteerimist. Toad on 4-, 6-, ja 14- kohalised. Ilm on parajalt krõbe ja päikesepaisteline. Rapla jaamas selgub, et buss on katki ning vapralt alustavad lubinokad 6kilomeetrilist jalgsimatka. Info on vahepeal jõudnud ka autojuhtideni, ning kähku asutakse lubinokki tee pealt kokku korjama. Viimased saabuvad siiski uue bussiga. Kokku oli meid 39, arv varieerus, oli varem lahkujaid ning hilisemaid tulijaid. Koht on ilus. Spordikompleksis elame, sööme ja spordime, rahvamaja jääb paarisaja meetri kaugusele. Reipalt alustame lauluprooviga ja jätkame veel pärast lõunatki, kuni kella kuueni, siis kähku ujulasse, sest kaheksast pannakse uksed kinni. Triin on võtnud tohutult uusi laule, puhanult õpime ka kiiresti, aga kui palju meelde jääb, on iseasi. Valtu järel läheb Triin Tenerifele, kohalikele Nokturni õpetama, jaanuaris õpetas ta seda laulu leedulastele Vilniuses. Aga praegu oleme Valtus ja laulame mõnusalt. Oleme „tuules ja huules“. Siinkohal võiks tsiteerida Triini juba klassikaks muutunud lauset.

Koorilaulja reliikvia on hambad, laulja sõbrad on „o“ ja „i“ (seda hääleseade kohta).

Hiljem pladistame ujulas ning kahest tunnist jääb meile veel vähekski, süüa antakse karmilt lihtsat ja toitvat toitu.

Õhtusöögi järel istub juhatus ning juba hakkab kujunema suvine marsruut ja ööbimiskohad. Ühe õhtu veedame Triini maakodus Pöksi talus Võrumaal. Hiljem valgutakse tubadesse lõõgastust otsima. Pühapäeval jätkame lauluga, kokku on meil sel hooajal 15 uut laulu. Pooled küll väga lihtsad, teine pool seevastu nõuab tõsist pingutamist.
Aprilli algul osaleb Triin Ülikooli Kammerkooriga kammerkooride konkursil Viljandis ning võidab Grand Prix. Triin on oma elu parimas vormis ning suutnud oma muusikalised ambitsioonid kammerkooriga täielikult ellu viia. Me aplodeerime talle ning üritame samuti üle lati hüpata, vahel see meil ju ka õnnestub, on ju nii?
Mai teisel laupäeval on meil kevadkontsert, mis toimub Sakala keskuse valges saalis. Väga kaunilt remonditud.

Kuid nagu ikka on meil saalile omad nõudmised ning nii tõstamegi toolid ringi ja tõmbame tumedad eesriided saali tagumisele poolele ette. See kõik on helikandvuse parandamise mõttes.

Enne esinemist demonstreerib Triin meile oma uhiuut kellukeselõikelist musta seelikut.

Meie kava:

Säbelmann Ellerhein

H. Purcelli, sdn. A Ritsing Laulurästad

J. B. Foerster Metsaallikas

J. Aavik Käokene kuldalindu

K.A. Hermann Oh,laula ja hõiska

A. Lätte Kuldrannake

T. Vettik Nokturn

Ed. Tubin Õhtulaul

L. Veevo Kullerkuppude aegu I, II ja III

Eesti rahvaviis, sdn. H.Hindpere Viire takka


Laulude vahele loeb Eva Keinast Virve Osila luuleridu. Päris õnnestunult valitud(Kaidi Vendla valik).

Hea kerge laulda. Meid on isegi õnnitlema tuldud. Kõigepealt Kuno Areng ja EMLS Meeskoori esimees, seejärel Indrek Mustimets Ülikooli Kammerkoorist (muide Indrek teeb meist kontserdi ajal hulgaliselt pilte), TPI Meeskoori esindaja (Eva Keinasti abikaasa), „Kukulind“ ja vilistlased.

Mõnus on kuulda kiidusõnu, eriti professionaalsete muusikute suust. Arvan, et kuuleme ühtteist ka teenitult, kui mõelda kui palju vaeva ja energiat on Triin meisse pannud.

Edasi liigume Teaduste Akadeemia kohvikusse väikesele kohvile.

Üllatuseks on klaverikujuline martsipantort „Palju õnne, Triin!“

Täna on nimelt Triini sünnipäev.

Maiustame ja kuulame ära, mis on Triinil meile esinemise kohta öelda.

Triini meelest tuli kõige paremini välja Kuldrannake, üldiselt rahul ning tänab kõiki heade soovide eest.

Vilistlane Ele (I sopran) tänab meid samuti ja sõnab, et sai lohutust ja lootust raskel ajal.


10.juunil sõidame Kurgjale Naislaulu Seltsi laulupäevale, mis on ühtlasi meie sellesuvise ringreisi esimeseks sihtkohaks. Rahvariietes varakult bussi peale ja ja pool üksteist oleme kohal, kus kohe algavad ka proovid.

„Ilu hääled kooli, kiriku,kodu, kontserdi ja pidu tarvituseks!“

Tegemist on Carl Robert Jakobsoniga (1841-1882) sünnipaigaga, laulupäev on üles ehitatud selle aja hõnguliselt. Jakobsoniga olid üheaegsed Jakob Hurt (1839-1907), Karl August Hermann(1851-1909), Villem Reiman(1861-1917) jt.

Oleme küll märgitud valikkooridesse, kes kõiki laule laulavad, aga ühel kooriproovil otsustame või õigemini Triin leiab, et mõned laulud on siiski meile ülejõukäivad.

Kava on ülimalt rahvusromantiline, selle on koostanud Merike Toro ja Tiia Penjam. Ainult laulmiseks valitud plats ei suuda meid kõiki ära mahutada. Mõned aldid on sügavalt õunapuu alla surutud ega näe dirigentegi. Ka on nende tase kõikuv, kui oled ikka väga hea dirigendiga harjunud, siis ootad, et teisedki on samal tasemel. Aga võta näpust!

Pärast proovi pakutakse suppi ja pirukat-kohvi. Söögiandjad jäävad hätta nii suure lauljate hulgaga. Mitmed lauljadki lähevad kokkadele abiks.

Tutvume talumuuseumi väljapanekutega ning käsitööesemetega. Ühtteist isegi ostame. Kurgja on maaliline paik ning väga hästi korda tehtud. Paistab, et tegu on lausa isemajandava muuseumiga, aga nii see vast pole. Põnev võimalus rännata ajas ca 150 aastat tagasi.

Carl Robert Jakobson, Kurgja talu rajaja, oli oma aja kohta väga edumeelsete vaadetega mees, eriti mis puudutab põlluharimist ja rahvavalgustust. Olid Jannseniga neis asjades eri meelt. Jakobson õppis Tormas, hiljem Peterburis, suur venestamise pooldaja, siit ka vastasseis Jakob Hurdaga. Jakobson suri 1882.aastal ega saanud õiget venestamist tundagi. Jakobson andis nime Koidulale, kuid heitis luuletajannale ette, et see polnud abiellunud eestlasega. Tegutses agaralt ka Eesti Kirjameeste Seltsis, aga tal tekkisid seal põhimõttelist laadi vastuolud.

EKS, eestikeelne ja -meelne, algatas rahakogumise Aleksandri kooli (gümnaasiumi) jaoks. Aleksandri kool asutatigi 20.sajandi algul Põltsamaa lähedal venekeelsena. Eesti keel algselt kaks korda, hiljem korra nädalas. Jakobson avaldas „Kooli lugemise raamatud“ 1860ndatel. III osa kasutati kuni 1890ndate aastateni. See oli raamat loodusest, kodust, ajaloost, maateadusest. Jakobson oli esimesi eesti ajakirjanikke, alustas 1857 „Perno Postimehes“. Hiljem asutas Viljandimaa oma ajalehe „Sakala“, mis oli laiateemaline ja silmaringi arendav, õpetas maaharimist, sookuivendamist, ta ise ostis soise Kurgja ning rajas ideaalse eesti talu. Jakobson haigestus kopsupõletikku, kui ta kord vihmaga Vändrast koju tuli ning läbimärjaks sai ning mõni aeg hiljem ta sellesse ka suri üpris noore mehena.

Jakob Hurt tahtis mõisnikega tasa ja targu asju ajada, Jakobson aga lootis hea tsaari peale. Jakobson ise abiellus ka sakslasega, tal oli 3 tütart. Ida tütar oli päris asjalik, pidas hiljem Kurgjal muuseumi.

Kontserdi järel ruttame bussidesse ja sõidame Olustveresse ööbima. Kunagisest sovhoostehnikumist on saanud tehnikum, mis suviti töötab hotelli-pansionaadina. Sööme kaunis mõisahoones maitsvat õhtusööki, maainimese kombel kohe kõhu korralikult täis, sest muudkui tuuakse juurde. Kauni pargi keskel anname iseenda rõõmuks ka väikese soovikontserdi, kuulajaks lossi perenaine.

Hommikul häälestame endid kirikukontserdiks Suure-Jaani Püha Johannese kirikus, mis on vanim kivikirik Sakalas (ehitatud 13.sajandi keskpaigas). Kiriku kaitsepühaku järgi on tulnud ka Jaani nimi asula nimesse, ning tekkinud asula kiriku ümber Lõhavere ja Ängi oja kaldale.

Suure-Jaani on ka kultuurilooliselt väga oluline linn. Siin on Kappide suguvõsa muuseum, haavatud Lembitut kujutav Vabadussõja monument (A.Adamson). Kalmistule on maetud peale heliloojate Kappide ka Mart Saar, Johan Köler. Eva Nilson mäletab veel Artur Kappi, kes mänginud orelit, hiljem aga küsinud inimeste käest, kas sa ikka tead, kes ma olen. Alevis elab 1400 inimest. Viimane linnapea on väga palju suutnud linna heaks teha.

On kaunis pühapäeva hommik, kirikus kuulajaidki parasjagu. Laulame pingevabalt hea kõlaga kirikus.

Meie laulud

Ellerhein,Laulurästad, Metsallikas,Käokene kuldalindu,Kuldrannake, Nokturn, Õhtulaul, Kullerkuppude aegu I,II,III, Viire takka ja Hoia, Jumal, Eestit.

Kirik on üsna külm, ruttame kiriku vastas asuvasse kohvikusse sooja suppi sööma. Samast kohvikust on meil tellitud ka õhtusöök kaasavõtmiseks. Ilm on ilus ja päike paistab, Suure-Jaaniski on näha iseseisvusaegseid edenemisi – järveks paisutatud oja kaldad hoolikalt korrastatud, üle järvesilma viib kena sild kirikusse.

Nüüd võtame suuna juba Pöksi talu poole, väikese vahepeatusega Viljandis, kus kammime kohalikku Selverit ja edasi joonelt Võrumaale.

Pöksi talu asub Sulbis, looduskaunis kohas künka peal, millelt avaneb kaunis vaade põldudele ja metsadele. Triini esivanemad on oma kodu tõesti hoolikalt valinud ja kujundanud, meil jääb sellest ilust kohe hing kinni. Meid võtavad vastu Triini vanemad ja õde Tuuli. Ümbrus on hoolikalt niidetud ja armastusega kujundatud. Külakostiks toome rododendroni, Triin näitab uhkusega kammerkoori nimelisi viljapuid. Esimese tutvuse järel asume kärmelt magamiskohti jagama. Kes tuppa, kes telki, kes Sulbi koolimajja. Telgid püsti ja ettevalmistused pidulikuks õhtusöögiks.

Öö tõotab tulla külmapoolne, seepärast varuvad telgiasukad sõbasid ja muud soojendavat kraami.

Isa on sauna kütnud, ning läheb lahti saunatamine, korraga väga palju ei mahu, ukse taha koguneb järjekord. Esimesed saunalised muidugi mõnulevad hoolega, käivad aeg-ajalt end tiigis kastmas. Ootajad on võtnud fotokad kätte, et nende tiigijooksu- ja hüppeid jäädvustada. Eriti hoogu sattub Triin, talle on see tõesti neegrimõnu. Tasapisi kandub õhturaskus mäe peale lõkkeplatsile, tuli võetakse üles ja agaramad käivad metsast kive veeretamas, sest Triinil on kiviaed poole peale jäänud. Viimased kivitoojad, Anu ja mina jääme nii pimeda kätte, et ei suuda metsast enam ühtegi kivi leida. Pika tammumise peale ikka kaks korralikku leiame, fotokad jäädvustavad sellegi, kuidas me ähkides ja puhkides neid mitmesaja meetri tagant vaevaliselt kanname. Lõkke ümber aetakse koori jutte, kiidetakse ja tänatakse tublimaid ning jagatakse kingitusi ning lauldakse. Öö on ilus ja ööbikud hõiskavad.

Särav päike tervitab meid koos linnulauluga, mis küll öö jooksul ei vaibunudki ja mida aegajalt ilmestasid ühe suure eluka vetteplartsatused, selgub, et saun oli vaat et hommikuni leili andnud ja tiik palavat nahka jahutanud. Tiigist peaks kohe eraldi juttu tegema, kergelt neerukujuline, maastikuelemendina kaunis vaadata, ei ole ilmselt kerge vaevaga loodud. Kuid see-eest loodusliku lohu sees korrastatud kallaste ja sillaga, meeleolukas. Mis veel rääkida õhtust ja ööhämarusest kui tiigi ümber on süüdatud tõrvikud. Hommikuses toimkonnas askeldab Pille juhtimisel pudrukomando: Elna ja Nelli. Puder läheb nii hästi, et tuleb lausa mitu potitäit keeta.

Korrastame laagriplatsid ja õuemuru ning südamlike tänusõnade saatel Triinile ja vanematele vurame minema Võru poole, kus meid ootab giid ja Kreutzvaldi muuseumi külastus.

  1   2   3   4   5   6


Verilənlər bazası müəlliflik hüququ ilə müdafiə olunur ©azrefs.org 2016
rəhbərliyinə müraciət

    Ana səhifə