Isikunimede register 25. 03. 2012. Adenauer, Konrad




Yüklə 1.37 Mb.
səhifə1/16
tarix29.04.2016
ölçüsü1.37 Mb.
  1   2   3   4   5   6   7   8   9   ...   16
Isikunimede register 25.03.2012.














































Adenauer, Konrad

(1876- 1967) – saksa poliitikategelane; 1920-32, olles Kölni linnapea, oli katoliikliku tsentrumipartei mõjukas tegelane, Weimari Vabariigi ajal Preisi Landtagis. 1945 etendas juhtivat osa Kristlik-Demokraatliku Liidu asutamises (1949-66 oli selle esimees) ja 1949.a. SLV rajamisel, 1949-63 oli SLV kantsler, 1951-55 välisminister. Pooldas iseseisvat Reini Vabariiki Saksa Föderatsioonis.




Adler

Max, 1873-1937, austria sotsioloog, austromarksismi teoreetik, esitas sotsiaalse kogemuse teooria.




Adler, Viktor

1852-1918, Austria sots-dem asutajatest.




Aischylos

525-456 e.m.a. vana-kreeka näitekirjanik, klassikaliste tragöödiate autor.




Akselrod, L

1868-1946, pseudonüüm – Ortodoks, filosoof. Vene rev. tegelane.




Aktaion

Kreeka muinaskangelane, jahimees. Vaatles suplevat Arteemist, muudeti seepärast hirveks ja kisti lõhki iseenda jahikoerte poolt.




Alibaud

(1810-1836) erukapral, kes tulistas 25. juunil 1836.a. Louis-Philippe´i pihta, mõisteti surma ja giljotineeriti. ((mõnede iidol))




Almond, Gabriel Abraham

(1911) – Stanfordi ülikooli politoloogia professor USA-s. Teosed: „The Politics of the Developing Areas“, 1960; Comparative Politics: A Developmental Approach“, 1966.




Amadeus (Amadeo) Ferdinand Maria

(1845-1890)- Aosta hertsog (1845-1890) - Hispaania kuningas (1870-1873)




Anneke, Friedrich

1818-1872, Preisi suurtükiväeohvitser, vallandati 1846 sõjaväest, Kommunistide Liidu Kölni org. liige, 1848-49.a. Saksa rev. ja Ameerika Ühendriikide kodusõjast osavõtja.




Annenkov, Pavel Vassiljevits

(1812-1887) – liberaalne vene mõisnik, literaat




Anseele, Eduard

(1856-1928) Belgia sotsialist, üks Belgia töölispartei asutajatest.




Apter, David Ernest

(1924 -) – politoloogia professor Yale´i ülikoolis USA-s. Peamised tööd: „A Compartive method for the Study of Politics“, 1956; „Introduction to Political Analysis“, 1973; „Comparative Politics“ (koos H. Ecksteiniga), 1961.




Arendt, Hannah

(1906-75) – saksa-ameerika sotsioloog ja politoloog, peetakse üheks tähtsamaks teadlaseks 20 saj poliitika teooria alal, oli Heideggeri, Husserli ja Jaspersi õpilane, Princetoni ülikooli professor (1959-75). Olulised on tema totalitarismi probleemide alased tööd: „The Human Condition“, 1958; „The Origin of Totalitarism“, 1951; „On Revolution“, 1963.




Aristoteles

(384-322 e.m.a.) vana-aja mõtteteadlane, orjapidajate klassi ideoloog.




Aron, Raymond

(1905) – prantsuse sotsioloog ja ajakirjanik, Sorbonne´i ülikooli professor, toimetas 1940-44 Londonis „La France libre“ , on üks industriaalühiskonna teooria rajajaid, analüüsis industriaalühiskonda erinevates poliitilistes süsteemides.




Aveling, Edward

(1851-1898)- inglise sotsialist, literaat, Sotsiaaldemokraatliku Föderatsiooni ja Sotsialistliku Liiga liige; Elenor Marxi abikaasa.




Babeuf







Bach, Johann Sebastian

(1685-1750) saksa helilooja.




Bagehot, Walter

(1826-77) - inglise majandusteadlane, esseist ja kriitik. Peamised tööd: „Lombard Street, a Description of the Money Market“, 1973; „The English Constitution“, 1867; „Physics and Politics, or Thoughts on the Application of the Principles of Natural Selection and Inheritance to Political Society“, 1872.




Bakunin Mihhail Aleksandri p.

(s 18 (30) mail 1824.a.? Tveri kubermangus ja suri 1.juulil 1876.a. Bernis)((Vana kalendri järgi 13 juulil)), suurtükiväekooli kursant, ta lahkus koolist 1833. a., lõpetamata praporsike kursust. ((Ta armus ja ... ja kukkus eksamitel läbi.)). Jättis maha isamaa sattus algul Šveitsi, pärast Prantsusmaale revolutsionääride-sotsialistide ringikesse. Oma kõnega, mis esitatud 29. novembril 1847.a. Bakunin sulges omale isamaale pääsu. (On eesti keelde tõlgitud.KL.)

ES. Kd 11A Sankt-Peterburg 1891.a. lk.774-775. ((Siin on oluline info Bakuninite suguvõsast u. 1658.a. peale (enamus tekstist ongi suguvõsale pühendatud ja vaid viimases lõigus mainitakse Mihhail Bakuninit ja ta sõnavõttu.))

***

Bakuninid, aadlisugu, milline kuulu järgi sai oma alguse ühest kolmest vennast, kes tulid Ungarist 1492.a. Mosvasse teenistusse. Esimene...



***
Mihhail Aleksandri p. Bakunin – (s 18 (30) mail 1814.a. ja suri 1.juulil 1876.a. Bernis) sündis oma isa Prjamuhino mõisas, mis asus Tveri kubermangus Novotorzi maakonnas.

Isa, Aleksander Mihaili p. Bakunin, veetis oma nooruse välismaal, kuhu ta oli saadetud juba lapsena, oma sugulase perekonda, kes oli Itaalias vene täievoliline minister (suursaadik). A. M. Bakuninil tuli täita samuti vene missiooni atazee kohustusi Florentsias. Olles taas Venemaal ja kuna talle õukonnaelu ei meeldinud, siis ta läks erru ja naases oma Tveri mõisa.

Vabamõtlejana oli A. M. Bakunin tuntud sel ajal tavaliseks muutunud aristokraatlikes opositsiooni ridades sellega, et oli rida aastaid seotud dekabristidega, toetades N. M. Muravjovi „Päästeliidu“ joont ja ka sellega, et püüdis oma talupoegi pärisorjusest vabastada.

M.A. Bakunin kirjutab oma mälestustes, et ta isa kasvatas lapsi enam euroopalikus kui vene vaimus, kuigi peale dekabristide ülestõusu, ära hirmutatud A. M. Bakunin muutis järsku oma suhtumist kasvatusse ja hakkas juurutama alamlikkuse vaimu, kuid vabameelsus oli juba jõudnud veedelda noort Mihhaili, kes dekabristlike sündmuste ajal oli 12.a.nooruk. M. A. Bakunini elukogemus suurenes oluliselt õpingutel Sankt-Peterburi artilleeria õppeasutuses (1828-1832.a.) ja sõjaväeteenistuses (1832-1834.a.). Bakunini enda määratluse järgi olid need „uue tõelisuse, või õigemini, vana, kuid restaureeritud, uuendatud ja kindlustatud keisri raudse käega“, (Бакунин М. А. »Собр. соч и писем.» М., 1934.T.1.c. 36.) ((Bakunin M. A. „Kogutud tööd ja kirjad.“ M. 1934.a. T.1.lk 36)), aastad, mil toimus tema esmane tutvus vene tegelikkusega.

1834.a., minnes erru, asus Bakunin elama Moskva. Siin ta tutvus N. V. Stankevitshiga ja V. G. Belinskiga. „Stankevits-Belinski ringike“ –ses, mille liikmeks ta hakkas, ilmutas end eredalt tuleviku sotsiaalse mõtleja ja tegelase filosoofiline mõtete käik.

N. V. Stankevits hindas kõrgelt tema „tõelist spekulatiivset talenti“, A. I. Hertsen – tema võimekust suurepäraselt arendada kõige abstraktsemaid mõisteid selgusega, mis teeb selle igaühele mõistetavaks. Kui 1840.a. „Isamaalistes märkmetes“ ilmus Bakunini artikkel „Filosoofiast“, puistati autor üle kiitusega: V. G. Belinski nimetas kirjatükki „kauniks“, aga „Isamaaliste märkmete“ toimetaja A. A. Krajevski hindas seda kui filosoofilise artikli näidist vene keeles.

1840.a. Sõitis Bakunin välismaale, alguses Saksamaale, kus õppis mõne aja Berliini ülikoolis K. Ferderi ja F. Shellingu juures, kuid õige pea haaras teda ühiskondlik-poliitiline tegevus. Ta lõi kontaktid A. Ruge, V. Veitlingiga, P.Prudoniga, K. Marksiga ja F. Engelsiga. Neil aastatel võttis Bakunin valgustusliku revolutsioonilise demokraadi positsiooni, reetes vasakheegelliku aluse: kuid tasapisi jäi praktilisus peale ja Bakunin eemaldus filosoofilisest „metafüüsikast“ ja faktiliselt igasugusest teooriast ja filosoofiast.

Agara osavõtu eest 1848-1849.a. revolutsioonist oli ta (Saksonia ja Austria kohtute poolt) mõistetud kahel korral surma. 1851.a. anti Bakunin Austria valitsuse poolt Nikolai I –le välja ((Tsaar käskis Bakuninil kirjutada talle „Pihtimuse vormis“ kahetsuskirja, millise Ta sai kahe kuu pärast. Selle „Pihtimuse“ ja sellesse puutuvaid akte, kirju jne. tõlkisin 2010.a. veebr. eesti keelde. Võimalik, et süü suurus ei lasknud Nikolai I teda vangist välja lasta ja alles peale esimese surma saatis Aleksander II ta Siberisse. KL.)) ja peale kestvat vangistust, saadeti 1857.a. Siberisse asumisele. 1861.a. ta põgenes sealt ja lülitus uuesti Lääne-Euroopa revolutsioonilisse liikumisse.

60-a. keskpaiku arenesid Bakunini vaated enam-vähem terviklikuks, maailmavaatelt anarhistlikeks. 1867.a. kirjutatud „Föderalism, sotsialism ja antiteologism“ ((„Федерализм, социализм и антитеологизм“)) on ta enda ütluse järgi iseloomustatud kui töö, millesse ta pani kõik oma ideed – filosoofilised, poliitilised ja praktilised.

Peale erisuguseid katseid leida meetodid, mille abil oleks võimalik kehastada anarhistlikke ideaale, astus Bakunin 1864.a. „Rahvusvahelisse tööliste seltsi“ ((Международное товарищество рабочих)) (I Internatsionaal), kus varsti vallandas K.Marksi ja ta mõttekaaslaste vastu vihase rünnaku, püüdes Internatsionaali tööd suunata anarhismi sängi, milleks kasutas eriti 1868.a. asutatud salaorganisatsiooni „Rahvusvaheline sotsialistliku demokraatia alians“. ((„Международный альянс социалистической демократии“)). 1872.a. Haagis toimunud konverents viskas Bakunini Internatsionaalist välja.

Prantsuse-Preisi sõja ajal 1870-1871.a. tuli Bakunin järeldusele, et ainsaks väljapääsuks tekkinud Preisi armee võidu ohu olukorrast, mille järel, ta arvates, võinuks toimuda üleeuroopalise reaktsioonijõudude kindlustumine, oleks sotsialistlik pööre. Septembris 1870.a. oli ta Lyonis ülestõusnud tööliste ridades. Pariisi Kommuuni väljakuulutamine kutsus Bakuninis esile revolutsioonilise entusiasmi: ta tervitas palavalt pariisi kommunaaride üritust, muide, asja mõtestades anarhisti pilguga.

1873.a. tuli trükist välja Bakunini raamat „Riiklus ja anarhia“, mida peeti palju aastaid ta elu tähtsaimaks tööks, kuigi see teos oli pigem kirjanduslik-publitsistlik kui teoreetiline, ka temas sisalduvad ideed ühes või teises vormis leidsid kajastamist juba ta varasemates töödes, kuid nii või teisiti „Riiklus ja anarhia“ kutsus esile elava vastukaja.

F. Engelsi ja K.Marksi töödes „Eksitavad lõhed Internatsionaalis“ „Sotsialistliku demokraatia alians“, „Rahvusvaheline tööliste selts“ , K. Marksi töös „Konspekt Bakunini raamatust „Riiklus ja Anarhia“, F. Engelsi töödes „Bakuninlased töö kallal“ ja „Emigrantlik kirjandus“ on võetud kriitika alla Bakunini tegevus Lääne-Euroopa töölisliikumises, tema programmi kitsus ja sektantlikus. Bakuninliku anarhismi keskne element – tema antietatism, mille nad kvalifitseerisid kui „fanfaarihõik“ viivitamatult riigi äramuutmisele ja anarhia kehtestamine. Bakunini maailmavaade, Marksi ja Engelsi arvates, on segu prudonismist ja kommunismist, „fantastiline sotsialism“. Peamiseks paheks, mis on Bakunini arvates vaja eemaldada on riik, kui selline nähtus.

Bakuninliku maailmavaate sõlmpunktiks on riigi tekkimise seaduspärasuste kontseptsioon, tema roll ühiskonna elus ja teed tema „hävitamiseks“ ja riigita ühiskondliku omavalitsuse siseseadmine. Bakunin ei eitanud ka riigi ajaloolist rolli. Ta silmis oli riik – kurjus, kuid kurjus, mis oli ajalooliselt õigustatud ja minevikus hädavajalik: ühiskond ja riik ei ole samased. Riik ei ole igavene, ta on vaid ajutine ühiskondlik vorm, mis tuleb põhjalikult ümber ehitada, see peab lahustuma, saama lihtsaks ühiskonna „kantseleiks“ või „kesk-kontoriks“.

Antietatist Bakunin unistas „mitteriiklikest“ poliitilistest ja majanduslikest organisatsioonide vormidest ühiskonna elus.
Ta ideaal: - mitte ühiskond, mis on organiseeritud riigiks, vaid ühiskond, mis põhineb: omavalitsuslikel sotsiaal-poliitilistel alustel, autonoomial ja vabal indiviidide- kogukondade- provintside-, ja rahvaste föderatsioonil ja mis põhineb sotsialismi alustel: vabadus, võrdsus, õiglus töötajatele, kes vabastatud igasugusest ekspluateerimisest.
Bakuninlik printsiip: vabadus ilma sotsialismita – on ebaõiglus, aga sotsialism ilma vabaduseta – on orjus.
Bakunini feodaal-pärisorjusliku ja kodanliku riigi kriitikas on palju õiget ja õiglast, ta ei eksi ka euroopa „riikliku sotsialismi“ kontseptsioonide kriitikas, Lui Blan´ist kuni Lassalini. Kuid vene anarhist eksib, kui arvab, et riigita ühiskonna ideaali on võimalik viia ellu kohe peale sotsiaalset revolutsiooni. Sellega seoses pole liigne meenutada V. I. Lenini mõtet: „Me vaated üldsegi ei lahkne anarhistide omadest selles, et riik kui siht on vaja kaotada. Me kinnitame, et selle saavutamiseks on hädavajalik ajutiselt kasutada riigi vahendeid ja võimalusi ekspluataatorite vastu, nii nagu klasside hävitamiseks on möödapääsmatu ajutine rõhutud klasside diktatuur. (Lenin. Kt.33 lk 60).

Üks tähtsamaid suundi Bakunini maailmavaate evolutsioonist anarhistlikku perioodi – Ta eemaldumine endisest „revolutsioonilisest paanslavismist“. Bakunin suutis tõusta kõrgemale kitsastest lokaalsetest kitsasrahvuslikest ülesannetest vene vabastuslikus liikumises.

Talle kuuluvad sõnad: „Meil pole isamaad. Meie isamaa – ülemaailmne revolutsioon.“ Oma sõbrale N. P. Ogarjovile ta kirjutas 1870.a.: „Sina oled ainult venelane, aga mina internatsionaal“. Palavalt soovides hüvangut oma sünnimaale, oli Bakunin halastamatu, kui ta nüpeldas vene ühiskonna hädasid. Tõesti ta patriotism oli väljakutsuvam, kriitilisem, revolutsioonilisem. Bakunin ei vääratanud, ei vankunud, kui kirjutas vene olme patriarhaalsusest ja jäikusest, valest, ahnest silmakirjalikkusest, hooplikust orjusest perekondlikus ja ühiskondlikus elus.

Neid asjaolusid tuleb pidada silmas, kui kohtute Bakuni töödes korduvalt üpris karme väljaütlemisi ja epiteete, mis paistavad kui saksakartlikus, juudikartlikus jne.

Lähemal uurimisel selgub, et need väljaütlemised enamjaolt kujutavad endast sotsiaal-poliitilise korra kriitilist iseloomustust ja ei midagi enamat.

Kuid, nagu räägitakse, laulust sõna välja ei viska: olles tasakaalust välja viidud, mitte ainult tema aadressil tehtud teoreetilisest kriitikast, kuivõrd räpaste vihjetega ja otseste solvangutega, andis Bakunin nii mõnigi kord voli ärritusele ja isegi tigestumisele. Suurima rahulolematusega ta kirjutas: „Minul tuleb tõestada, et ma ei ole varas“, ja „tõestades“, ta vahetevahel kaotas pea ja rääkis sõnu, milliseid mitte kuidagi ei sobinud ta tervesse internatsionalistlikusse maailmavaatesse.

Järgnevalt tuleb tema elu anarhistlik periood, esmajärjekorras osavõtjana lääne-euroopa revolutsioonilisest liikumisest, mil Bakunin unistas sellest, kuidas sellesse saaks Venemaad lülitada. 60-a.a. ta astus samme, et aktiviseerida kontakte revolutsiooniliste ringidega Venemaal, tehes vene revolutsiooniliselt meelestatud noorsoole rida üleskutseid ja pöördumisi. Kuigi, S. G. Netšaevi poolt eksiteele viiduna, orienteerus Bakunin mingi aja faktiliselt mitteeksisteerivale organisatsioonile. Eriliselt mõjutasid Venemaal toimuvat teosele „Riiklus ja anarhia“ lisatud lisad, mille osades oli toodud välja vene revolutsioonilise liikumise programm.

Need lisad mõjutasid vene narodniklust, nii et kujunes välja „Bakuninlik suund“, kandes revolutsioonilis-demokraatlikku iseloomu ja väljendas mingil etapil laiade töötajaskondade huve, eriti talurahvast. Narodniklust grupist „Must ümberjagamine“ ((„Черный передел“)), mis rajas oma programmi Bakunini ideede baasil ja Bakunini poolt ülevõetud Marksi materialistliku ajalookäsitluse elementidest. Aja jooksul kasvasid sellest välja esimesed vene sotsiaaldemokraadid, kelle etteotsa sai G. V. Plehanov.

60-el.al. Bakunin pöördus uuesti filosoofiliste probleemide juurde. Kuigi oma tegevuse anarhismi perioodil ta teooriat ja teadust alahindas, jättes sellele vaid „verstaposti“ rolli ühiskondliku elu ümberkorralduse teel. „Antiteoloogilised“, „antimetafüüsilised“ filosoofilised printsiibid ta lülitas muutmatult oma programmilistesse dokumentidesse. Ta mõtetes tulevane ülemaailmne revolutsioon ei olnud mitte ainult poliitiline, majanduslik ja sotsiaalne, vaid ka filosoofiline.

M. A. Bakunin suri 1. juulil 1876.a. Sveitsi linnas Bernis.

Kuni praeguse ajani jätkuvad vaidlused Bakunini kohast Lääne-Euroopa ja vene revolutsioonilise liikumise ajaloos. Anarhistid joonistasid „revolutsioonilise gigandi“ portree, leidusid publitsistid, kes nimetasid ta „võimsaks isiksuseks“, „vaimuhiiglaseks“. Seevastu Bakunini vaenlased rõhutasid ta vigu ja puudusi, tihtipeale kaotades mõõdutunde.

Juba oma eluajal tuli Bakuninil elada üle mitte ainult õiglast kriitikat, vaid ka auhaavamisi ja solvanguid, kui teda avalikult nimetati „valitsuse agendiks“, „vanaks intrigandiks“, kes unistab“ vene hinge vägivalla diktatuuri istutada“, arvasid ta „paanslavistlikuks hulguseks“ jne...

Bakuninist tekkinud müüdid osutusid üllatavalt püsivateks ja mis salata? – senini on osa neist valitsevad – asendades tõde ta ideedest ja tegevusest.

Bakunin andis XIX saj 30-te. Vene filosoofilise kultuuri arengusse suure panuse. Ta antietaistlikud vaated säilitavad üsna paljuski oma tähenduse: näiteks, argumendid „riikliku sotsialismi“, „autoritaarsete – bürokraatlike juhtimismeetodite vastu, ta arutelud ühiskondlikust omavalitsusest ja palju muud.



Mis puutub tema kohta sotsiaalse filosoofia ajaloos, siis see tuleb meil alles veel määratleda, võimalik, et veelgi täpsemalt, kui seda varem tehti.
V. F. Pustarnakov ((В.Ф. Пустарнаков))
Sissejuhatav artikkel M. A. Bakunini raamatule „Filosoofia, sotsioloogia, poliitika.“ Moskva. 1989.a., mis avaldatud ajakirja „Вопросы философии“ lisana. Mainitud köidet on trükitud 35 000 eksemplari.
***
1987.a. avaldati M. Bakunini filosoofiliste tööde köide „Valitud filosoofilised tööd ja kirjad“ (M.“Мысль“, 1987), kuid raamat anti välja väikeses tiraažis (2000 eksemplari) ja erimärkega „Teaduslikele raamatukogudele“, mis muutis selle tavalistele lugejatele praktiliselt kättesaamatuks.
(Бакунин М. Полное собрание сочинений. Т 1. СПб. 1907)
***

Bakunin, Mihhail, Aleksandri p. s.1814.a. mõisnike perekonnas Tveri kubermangus Novotori maakonnas, kasvatati suurtükiväekoolis, teenis lühikest aega ohvitserina, 1935.a. (( Sünniaasta ja ka muud arvud on erinevates väljaannetes erinevad!?)) läks erru ja asus elama Moskvasse. Seal ta tutvus Stankevitsi ringikesega (vt) ja varsti ta oli seal üks olulisemaid kujusid. Bakunin oli sel ajal kirglik hegellane, kuulutas, et „kõik tegelik on mõistlik“, ja mõjutas tugevalt sellega Belinskit, kes siis püüdisa tõestada, et Nikolai I isevalitsus on mõistlik ja peab eksisteerima. Kuid isiklikud suhted Belinskiga ja moskvalastest sõpradega (kelle hulgas oli neil aastatel ka Katkov) läksid varsti sassi. Kui Bakunin 1840.a.välismaale sõitis, siis teda saatis ära vaid üksi Belinski, kuid ka tema rääkis Bakuninist, et „teda võib austada mõistuse pärast, kuid armastada ei saa“. Bakunini hilisem elu näitas, et ta üksindusse hoidev noorusaeg ei olnud esile kutsutud mitte just juhuslikest asjaoludest. Vene liberaalidega, isegi küllaltki vasakpoolsete, Bakunini kirglik, väljakannatamatu iseloom ei lasknud kunagi koos elada. Erimeelsuste põhjus ei olnud ainiti, poliitilises valdkonnas, ka välismaal, Berliinis, Bakunin alguses poliitika vastu erilist huvi ei ilmutanud, tegeledes endiselt filosoofiaga, millist ta kuulas (Verderi juures) koos I.S.Turgeneviga ((Tulevane kuulus kirjanik)). Sellesse valdkonda kuulub ka ta esimene trükimusta näinud töö (brozüür Sellingi süsteemist, kui „vaba filosoofia vastasest reaktsiooni katsest“, milline ilmus 1842.a.). Õppinud tundma reaktsiooni Filosoofias esineva reaktsiooni tundmaõppimine viis Bakunini edasi ühiskondliku reaktsiooni uurimisele. Samal aastal ilmus „Deutsche Jahrbücher“ Ruges ilmus tema artikkel „Reaktsioonist Saksamaal“, milline oli allkirjastatud prantsuspärase pseudonümi Jules Elizard nime all. Sellest ajast peale algab Bakunini kui publitsisti tegevus. Hertzen, kes alguses ei teadnud, kes on selle autor, nimetas seda „kunstlikult –suurepäraseks“. Hooimata venelastest sõprade vaimustusest ja välismaise publiku tähelepanust (Bakunini lähenemine Veitlingile ja „kommunistidele“), Bakunini poliitilised sõnavõtud tõid kaasa teistsuguseid tagajärgi: juba järgmisel aastal võeti Bakunin Sveitsis politsei järelevalve alla (vene saatkonna osalemisel). Zürischi politsei ettekande alusel sai Bakunin viivitamatult Venemaale naasemise korralduse, kuid ta keeldus selle täitmisest ja senati otsusega võeti talt ära seisuse õigused. Sellisel viisil, juba 1844.a., Herzenist ja tema sõpradest varem – sai Bakuninist formaalselt emigrant. Ta kolis Pariisi, kus ta, muuseas sõbrunes Prudhoniga, veetes vestluses ka järgemööda terveid öid. Olles vene elust ära lõigatud, osales Bakunin poola emigratsiooni asjades, millised olid oma tegevuses Venemaale lähemad. Oma kõnega poolakate 1830.a. ülestõusu mälestuseks korraldatud banketil, Gizo ministeerium, vene saadiku Kiselovi pealekäimisel, saatis Bakunini Pariisist (1847.a.) välja. Ta kolis Brüsselisse, kus elas samal ajal Marks. Nähtavast puutuvad sellesse aega ka nende esimesed kokkupuuted. Pisi-tasa muutusid nende vastastikused suhted väga terava iseloomu, eriti Marksi poolt, kes hakkas teda isegi provokaatorluses kahtlustama. Bakunin sõitis peale veebruarirevolutsiooni uuesti, lühikeseks ajaks, Pariisi, kuid Saksamaal alanud revolutsiooniline liikumine, millisega olid seotud kõik Bakunini endised suhted ja huvid, tõi ta algul Leibzigi, hiljem Breslavli. 1848.a. suvel Bakunin osales Prahas slaavlaste kongressil, milles mängis väga silmapaistvat rolli, esinedes slavlasteülese föderatsiooni prohvetina: kuid panslavistiks ta end ei pidanud ja rääkis föderatsioonist, peamiselt kui vastukaalu ametlikule slavofiilsele Nikolailikule Venemaale. Kui slaavlaste kongress oli Vindisgretsi poolt laiali aetud, Bakunin põgenes uuesti Saksamaale, kus ta püüdis slaavi liikumist saksa ja ungari samasuguse liikumisega ära lepitada, aga seejärel võttis praktiliselt osa saksoonia ülestõusust (aprillis 1849.a.). Siin ta esmakordselt astus aktiivselt välja nagu relvastatud ülestõusu juht. Kui see aga lõppes läbikukkumisega ja Drezden oli vallutatud saksoonia ja preisi vägede poolt, siis Bakunin võeti vangi ja ta istus aasta Saksoonias (Köningsteinis) vangistuses, seejärel anti Saksoonia valitsuse poolt Austria valitsusele (kui slaavlaste liikumises osaleja), istus aasta Prahas, siis viis kuud Olmjutsis „ikka veel raudades, aga Olmjutis veel lisaks seina külge aheldatud“, lõpuks 1851.a. andis Austria valitsus ta üle Venemaale. Bakunin toodi Peterburgi ja pandi Peter-Pauli kindluse Aleksandri ravelli. Kindlusest ta kirjutas Nikolai I (viimase ettepanekul), rääkides talle „kogu oma välismaal veedetud elust, kõigi kavatsuste, muljete ja tunnetega“. Kuid see kiri ei avaldanud Bakunini edasisele saatusele mõju ja Bakunin jäi kuni keiser Nikolai I elu lõpuni vangistusse, viies ta 1854.a. Peter-Pauli kindlusest üle Slisselburgi, kus Bakuninil kõik hambad skorbuudi tõttu välja langesid. Keiser Aleksander II (1856.a. troonile asumise puhuks) amnestia väljakuulutamisel tõmbas temale esitatud nimekirjast Bakunini nime maha. Vaid alles 1857.a. õnnestus Bakunini emal ja vennal ((mõlemad Muravjovid. KL. )) saavutada vangistuse asendamine Siberisse asumisele saatmisega. ((Teised Siberisse saadetud väldivad Bakunini mainimist. KL)). Mõnevõrra hiljem oli asumine asendatud elama saatmisega, tagastades Bakuninile õiguse astuda tsiviilteenistusse, aga Ida-Siberi kindral-kuberner, Muravev –Amurskil leidis Bakuninile sellised ülemused, millistest ta isegi unistada ei osanud. Siberis Bakunin Abiellus ja ta isiklik elu läks rööpasse, kuid argielu heaolu ei sobinud sellise isiku kui Bakunin, iseloomule ja kasutanud esimest ettejuhtunud võimalust (Muravjov oli lubanud tal reisida mööda Amuri), et Jaapani kaudu, ameerika laeval põgeneda San-Fransiskosse. Seal ta leidis sõpru, kes aitasid tal jõuda Londoni, kuhu ta 1861.a. lõpus jõudiski. Seal ta võttis aktiivselt osa „Kolokoli“ väljaandmisest. Bakuninile tuleb omistada peamiselt selle positsiooni, millise „Kolokol“ võttis poola küsimuses. Ka siis Bakunin vaatles poola ülestõusu küsimust kui Venemaal üldise revolutsiooni algust. 1863.a. ülestõusust lootis Bakunin ise osa võtta, püüdes alguses formeerida „vene leegionit“, seejärel asus teele Taani ja Rootsi kaudu, Lapinski „mere“ ekspeditsiooniga, kuid nende teed läksid enne lahku kui saabus lõplik ebaedu ja ta jäi Stockholmi. Samal ajal ta asus suhtlema Venemaal tollal tegutsema hakanud revolutsiooniliste organisatsioonidega ja agitatsiooni eesmärgil ta paisutas igati nende tähendust, kuigi alati ta ei uskunud isegi, et need üldse eksisteerivad. Venemaal lootis ta peamiselt „kesk-kihile“, mõeldes nende sõnade all neid, keda hiljem nimetati „segaseisuse intelligentsiks“, talurahvasse ta suhtus skeptiliselt („must vene tare…magab seal kuhu langes, sajandite kaupa elutu ja viljatu“, kirjutas Bakunin, ironiseerides Hertzeni ja Ogarevi usu üle vene kogukonda). Sljahta-kodanliku poola ülestõusu ebaõnnestumine sundis teda vaateid muutma: juba 1864.a. ta lootis Poolas eranditult „hlopi asja“. Varsti ta hakkas nägema vene talurahva „teist külge“: „mässajalikku“, „kesk-seisuse“ koha asendavad, üpris kindlaksmääratult „nihilistid“: „otsige uue noorsoo publikut, mitte Tsernõsevski ja Dobroljubovi poolharitud õpilaste hulgast, Bazarovite ja nihilistide keskelt – neis on elu, neis on energia, neis on aus ja tugev tahe“, kirjutas ta (1866.a.) Hertzenile ja Orarjovile, konstateerides „Kolokoli“ langust (Hertzen luges seda langust, muide, Bakunini mõju, tema poolsesse vene tegelikusesse liiga järsu, leppimatu suhtumise arvele). Selleks, et täita oma rolli, noorus peab, esiteks: „minema rahva hulka“ (Bakunini poolt esimesena välja toodud loosung), teiseks: seadma sisse konspiratiivsed ühingud, millise eeskujuks oleks netsaevi ringike, millise põhikiri on Bakunini otsesel osavõtul koostatud. Hiljem Bakunin, samas, pettus Netsaevis eneses, tema vandeseltslikes tegevusmeetodites. Bakunini ideedel oli tohutu suur tähtsus juba Bakunini elu ajal Venemaal „rahva hulka mineku“ liikumise tekkimisel, 70-te aastate esimesel poolel, kusjuures, nii nagu seda mõistis Bakunin ise, oli selle eesmärgiks mitte propaganda, vaid organisatsioon. Selles siis väljenduski tendents „bakuninliku“ või „mässulise“ voolu tekkimisele 70-el aastatel (vastupidiselt propagandistlikule „lavristidele“ liikumisele. Vt. Venemaa – ajalugu). Usk talurahvaliikumisse ja konspiratiivsesse taktikasse elas Bakuninist endast hulga kauem. Võitluse eesmärgiks oli korra kehtestamine, millist Bakunin kujutas enesele ette väikeste sisemiselt täiesti iseseisvate kogukondade vaba föderatsioonina (vt. anarhism). Varsti, samas, Bakunin pidi veenduma, et see, mis oli talle antipaatne vene korras, ei moodusta Venemaa individuaalset iseärasust. Siit ka ümberpööre, nii kuidas kujutas seda endale ette Bakunin, peab olema ja see võib olla vaid rahvusvaheline. Aga nii, nagu Lääne-Euroopas Bakunin leidis ka ühiskondlikud elemendid, kelle revolutsioonilisus oli vaieldamatult hulga kaheldamatu, kui vene talurahva vastav kvaliteet, siis tema praktiline tegevus keskendub 60-e aastate teisel poolel põhiliselt Läänele. 1867.a. Bakunin esineb, propageerides oma ideesid, Rahu ja vabaduse Liiga kongressil, aga 1868.a. Liiga Berni kongressi vähemus, Bakunini mõjutusel, asutab Aliance de la Democratie Socialiste. Tööliste rahu – „see on ainus maailm, millist ma Läänes usun, täpselt samuti, nagu ka meil (Venemaal) – mehine rahu ja kirjaoskaja andestamatute noorukite rahu“ ((Jäi väga segaseks, ju ei osanud tõlkida. K. L. )), kirjutas B. 1869.a. Siit loomulik püüd luua sidemeid Internatsionaaliga, milline omakorda ei põlanud ära Bakunini laialdste sidemete ärakasutamist romaani- Sveitsis ja Itaalias. „Sotsiaalse demokraatia liit“ võeti Tööliste rahvusvahelisse seltsi vastu üpris lugupidavalt, vaatamata selle programmi kirjaoskamatusele, vaadates marksistlikust vaatevinklist (selles räägiti „klasside vahelise võrdsuse kehtestamisest“, nagu liidu peamisest eesmärgist: Marks viitas õrnalt, enda käega kirjutatud kirjas, sellele „kirjakomistusele“). Kuid nõnde erinevate elementide sõprus ei saanud kindel olla: Bakunin ajas oma üksikute organisatsioonide (sektsioonide) täieliku sõltumatuse printsiipi ka Internatsionaalis edasi kuid marksistid seisid kogu liikumise tsentraliseerimise eest peanõukogu kätesse. Pariisi kommuni langemine diskrediteeris väga kõvasti bakuuninlikku vahetu sotsiaalse revolutsiooni ideed ja kutsus esile reaktsiooni enam aeganõudvate tegevusviiside kasuks, nagu parlament, ametühinguorganisatsioonid jne. Internatsionaali Londoni konverents (1871.a.) ütles välja arvamuse spetsiaalse töölispartei moodustamise kasuks, milline kutsus esile bakunistide järsu protesti. Kuid järgmisel aastal toimunud Internatsionaali Haagi konverents võttis selle printsiibi veelgi järsemal kujul ja samaaegselt viskas Internatsionaali liikmete peamiste „liidu“ juhtide hulgast välja Bakunini ja Guillaume ((James, 1844-1917.a.)). Vaidluse lahendamine coup dÉtat osutus, siiski, Tööliste rahvusvahelisele seltsile endale hukatuslikuks: kõik romaani riigid lahkusid koos Bakuniniga, samuti ka osa belglasi ja varsti lagunes Internatsionaal lõplikult. Kuid bakuuninlike teooriate rakendamise praktilisel katsel Hispaanias oli sama väheedukas, kui ka Bakunini enda katse 1870.a. oktoobris luua Lyonis revolutsioonilist kommuuni. Nominaalselt, bakuuninlik internatsionaal, millise keskuse moodustas nn. „Jura föderatsioon“, milline eksisteeris kuni 1877.a., kuid selle praktiline tähtsus aasta-aastalt vähenes. Oma viimased eluaastad veetis Bakunin sisuliselt rahus, Lokarnos. Ta suri 6 juulil 1876.a. Bernis, kuhu ta oli tervist parandama sõitnud ja sinna ta ka maeti. Vt. anarhism II , 573 ka Max Nettlau, „Michael Bakunin“ (Lond. 1900, 3 köidet, millne eksisteerib vaid 50 käsitsi kirjutatud eksemplaris.); I. Guillaume, „L`International. Dokuments et sovenirs. 1864-78“ (3 t.Par., 1905-07); Michel Bakounine, „Oeuvres“; (1. kd Nettlau sissejuhatus, 2. I. Guillaume eluloo ja pibliograafia); „Correspondence aves Herzen et Ogarjew“, Venemaal hakkasid Bakunini tööd ilmuma A.I. Bakunini toimetamise all 1906.a. M.P.
ES.((Brocaus ja Efron)) Granat . SPb., 1929.a. 39 köide lk.510 - 516. (tiraaz 2100)




  1   2   3   4   5   6   7   8   9   ...   16


Verilənlər bazası müəlliflik hüququ ilə müdafiə olunur ©azrefs.org 2016
rəhbərliyinə müraciət

    Ana səhifə