Aleksandr Puškin (1799-1837)




Yüklə 5.66 Kb.
tarix25.04.2016
ölçüsü5.66 Kb.
Aleksandr Puškin (1799-1837)

Puškin oli vene romantismi suurim geenius. Ta sündis Moskvas haritud aadliperes, õppis Tsarskoje Selo lütseumis, kus avaldas esimesed luuletused, mis olid tsitaadilised (nn. „lugejaluule“) ning stiililiselt ja žanriliselt kirevad. Tema varaseim teadaolev trükitud luuletus oli „Sõbrale luuletajale“ (1814). Puškin jõudis kiiresti olemasolevaid traditsioone ja intonatsioone omandades individuaalse ja küpse väljendusrikkuseni. Lütseumiperioodi väljapaistvam luuletus „Mälestused Tsarskoje Selost“ (1814) sulandab patriootilisse kodanikuluulesse lüürilise kõla ja intiimse intonatsiooni. 


     
Pärast lütseumit asus Puškin elama Peterburi, kus tutvus dekabristidega, osales erinevates kirjanduslikes ringides ja ühingutes. Sel ajal kirjutas ta vabadusvõitluslikku luulet (nt 1817 aastal kirjutatud „Priiusele“, mis kõneleb valitsevast poliitilisest ja vaimsest rõhumisest, samuti ka “Küla“, 1819). Puškin käsitles korduvalt ja erineva suhtumisega Napoleoni-teemat. Tema maailmavaate ja isiksuse kujunemisele oli tähtis tutvus Pjotr Tšaadajeviga (luuletus „Tšaadajevile“, 1818). Puškini jaoks ei tähendanud vabaduseideaali teenimine isiksuse piiramist ega kirest, armastusest ja isiklikust õnnest loobumist. 1820. aastal valmis tal muinasjutulis-romantiline poeem „Ruslan ja Ludmilla“ (e. k. 1969), mis on kantud romantismile omasest huvist rahvaloomingu vastu. Teos on mänguline, muinasjutuliselt fantaasiaküllane ning varjutatud autoripoolse irooniaga. 
     
Puškini vabameelsed vaated põhjustasid tema väljasaatmise Lõuna-Venemaale, need pagendusaastad kujunesid romantismi õitseajaks Puškini loomingus, valdavaks sai eleegiline lürism, enese biograafiline mõtestamine. Ta kirjutas luuletusi „Ovidiusele“ (1821, peamotiiviks poeet kui pagendatu), „Ju päeva viimne valgus suri...“ (1820, vabatahtlik pagendus nurjumiste ja vastamata armastuse eest), „Vang“ (1822, sõjast ja tulevase võitluse ootusest), „Must sall“ (1820), „Sõda“, „Kindžall“, „Napoleon“, „Truu kreeklanna, sa ära nuta, ta langes kangelasena“ (kõik 1821). Eredaimalt väljendus Puškini romantism „Lõuna-poeemides“: „Kaukasuse vang“ (1820–1821; e. k. 1972), „Bahtšisarai purskkaev“ (1821-1823; e. k. 1972), „Mustlased“ (1824; e. k. 1972). Puškin lõi Byronist inspireerituna vene romantilis-lüürilise poeemi, mida eristab eleegia printsiipide ülekandmine eepilisse žanri. Ta alustas ka värssromaani „Jevgeni Onegin“ (avaldati peatükkide kaupa 1825–1832; e. k. 1964, 1982).
Pagendusaastad Mihhailovskojes kujunesid Puškini jaoks pöördeliseks, temast oli saanud Venemaa esiluuletaja, keda huvitasid nüüd isiksuse ja rahva roll ajaloos, ajalooprotsessi seaduspärasused. Ta kirjutas tragöödia „Boriss Godunov“ (1825), poeemid „Poltaava“ (1828–1829) ja „Vaskratsanik“ (1833), jutustus „Kapteni tütar“ (1833). Erilise tähtsuse tema loomingulises biograafias sai nn. 1830 a. Boldino sügis, mille jooksul kirjutas ta „Belkini jutustused“, nn „väikesed tragöödiad“ („Ihnus rüütel“, „Mozart ja Salieri“, „Kivist külaline“, „Pidu katku ajal“) ja luulet. Need teosed tähistavad realismi süvenemist Puškini loomingus, selle tulemusena hakkas ta hiljem proosavormi eelistama („Dubrovski“, „Kapteni tütar“, „Padaemand“). 
     
Puškini säravaandelise loometee katkestas julmalt duell, kus ta püüdis end laimu ja õukonnaintriigide eest kaitsta. Päras surma sai Puškinist vene kultuuri tähtsaim müüt.

ALLIKAD
Ü. Pärli, Romantiline luule. – J. Talvet (koost.), Maailmakirjandus, 2. osa. Romantismist postmodernismini. Tallinn, 1999, lk 37–45. 


Verilənlər bazası müəlliflik hüququ ilə müdafiə olunur ©azrefs.org 2016
rəhbərliyinə müraciət

    Ana səhifə