20. sajandi hiline Vene muusika




Yüklə 21.9 Kb.
tarix25.04.2016
ölçüsü21.9 Kb.
20. sajandi hiline Vene muusika
Alustati intelligentsi vastu suunatud repressioone, kui 1917. said võimule kommunistidosad minevikust pärit kunstiteosed kuulutati mittesobivaks. Venemaad tabas kunstiliselt öeldes arengupeetus. Kõigist kunstiliikidest pidi läbi käima propaganda (poliitikute nimed jne). Osad kunstnikud jõudsid enne piiride sulgemist Venemaalt lahkuda. Venemaal oli isolatsioon muust maailmastseisak Vene kunstis.
Sergei Prokofjev (1891-1953)
Sergei on helilooja, kes on endale nime teinud ja saanud autoriteediks ning suutnud mingil määral rangest režiimist välja saada. Tal oli patriootlik teos „Jutustus tegelikust inimesest“.

Muusikakuulamine: Klaverikontsert nr. 2 g-moll, op.16

Prokofjev kirjutas kõikides žanrites, põhiliselt olid tal balletid, 7 sümfooniat ja instrumentaalkontserdid. Ta oli väljapaistev pianist, seega oli klaveril tema loomingus suur tähtsusuuendlikus klaverimängus on võrreldab Debussy’ga.

Tema looming jagatakse kolme perioodi:



  1. varajane loomeperiood kuni 1918

Sergei on õppinud Peterburi konservatooriumis, kus oli Anatoli Ljadov, kellelt võttis Sergei teooriatunde. Kompositsiooni ja orkestratsiooni õppejõud oli Rimski-Korsakov.

Esimene kogumik 1909 „Neli etüüdi klaverile“ ja tsükkel 1914 „Sarkasmid“ on grotesksed teosed, mis tänu oma kraapivale kõlale tekitasid vanameelsetes kuulajates vastumeelt, kuid nüüdseks on nad teoste kullafondis.

1. klaverikontsert, mille esiettekanne oli 1912. näitas avalikkusele, et Sergei on professionaalne meister juba 21-aastaselt ja tal on oma käekiri ning ta on kompositsiooni ja orkestratsiooni õppinud.

2. klaverikontsert on kirjutatud aastal 1913, kuid sellest tuli aastal 1923 teine väljaanne, mis sai palju ärritunud vastukaja, sest ta oli ebakõlaline ja esimene osa oli pikk ja dramaatiline ning vastupidine vanameelsetele kuulajatele ning selles olid pikad kadentsid.

Prokofjevil oli novaatorlik klaverimängu stiilkiire tempo, rütmiline aktiivsus, motoorika ning tema klaverimängu stiili on nimetatud löökpianismiks. Kuid on ka erandeid, nt. „Põgusad hetked“ – lüüriline ja pehme kõla ning koosneb 20-st miniatuurist ja on kirjutatud 1915-1917.

Tema sümfoonilised teosed

Sergei läheb Venemaalt Londonisse, kus ta tutvub Djagileviga, kes tellib temalt balleti „Ala ja Lolli“, mis ei jõudnud oma ohjeldamatu ja agressiivse laadi pärast lavale, seepärast keeldus Djagilev seda ettemängimast. Seda teost tuntakse „Sküüdi süit“ nime all. See on kirjutatud 1915. aastal. Djagilev tellib teise balleti „Muinasjutt narrist, kes trumpas üle seitse narri“, mille Sergei kirjutas ka aastal 1915.

1916. kirjutas Prokofjev I sümfoonia nimega „Klassikaline sümfoonia“, mille eeskujuks oli Haydn oma vormitunnetuse ja muusikalise lähenemise poolest. Seda teost peetakse esimeseks neoklassitstlikuks teoseks.

2) Teine loomeperiood 1918-1936, mis Sergei oli emigreerunud, esialgu New York’is ja siis Pariisis. Sel perioodil valmisid III, IV ja monumentaalne V klaverikontsert. IV klaverikontsert on kirjutatud Paul Wittgensteini vasakule käele, kes kaotas Maailmasõjas parema käe. Paul ei esitanud teost, põhjendades oma teguviisi sellega, et ta ei mõistnud ühtegi nooti teosest. Sellel perioodil jätkab ta lavateoste kirjutamist.



Ooper „Tuliingel“, mille muusikalist materjali on ta kasutanud III sümfoonias. Balleti „Kadunud poeg“, mille muusikalist materjali on kasutanud IV sümfoonias.

  1. Kolmas loomeperiood 1938-1953

Sergei pöördus lõplikult tagasi NSVL’u. Balleti „Romeo ja Julia“, V sümfoonia ja kantaadiga „Aleksandr Nevski“ võttis publik Prokofjevi menuga ja avasüli vastu.

Pärast VI sümfoonia esiettekannet hakati Sergeid süüdistama mittekohases käitumises patriotismile. Kuid tema teiste ettekandeid ei söandatud ära keelata, sest ta oli autoriteet. Ta suri Staliniga samal aastal (1953), mil hakkas sula, kuid Sergeil ei õnnestunud seda enam näha.


Lavamuusika

8 ooperit, millest ainsana oli Sergei elu ajal edukas „Armastus kolme apelsini vastu“. Teised ooperid: „Maddalena“; „Tuliingel“, „Sõda ja rahu“ terviklavastus; „Semjon Kotko“; „Kihlus kloostris“.

„Armastus kolme apelsini vastu“ on koomiline teos, mille aluseks on samanimeline muinasjutt-komöödia. Libreto autor on Carlo Gozzivõrreldes varasemate teostega on selle teose muusika kerglane ja seda saab siiski jätkuv edu. Selle teose esiettekanne oli 1921.



Ooper „Mängur“ 1917: sõltuvuses isik on kõik raha hakkama pannud. Selle teose teksti autor on Dostojevski.
Balletid

Edukaim ballett 1938 „Romeo ja Julia“, mis Shakespeare aineline. Helilooja on sellest teinud kaks samanimelist süiti ja 10-st palast koosneva tsükli.

MK: „Romeo ja Julia““Rüütlite tants“ ja „Julia tütarlaps“-
1936. kirjutas Prokofjev erandliku lastele mõeldud sümfoonilise muinasjutu „Petja ja hunt“. See on teos lugejale ja sümfooniaorkestrile, mis on menukas ja mida kasutatakse pedagoogikas.

Järgitavad on erinenevate stiilide jooned: neoklassitsism ja ekspressionism.

Prokofjevi klaverimuusika kuulub 20. sajandi kullafondi, nt. 9 klaverisonaat.

Sarnaselt Stravinskiga lahkub Prokofjev Venemaalt, kui erinevalt Stravinskist naaseb ta Venemaale.

Sergei on elanud Venemaa, Ameerikas, Pariisis. Ta on pärit rikkast haritud perest, milles oli ta ainus laps. Juba 5-aastaselt hakkas Sergei muusikat tegema. Prokofjev debüteeris helilooja ja pianistina. Ta võttis eratunde ja õppis Peterburi konservatooriumis.

Sergei on uuenduslik ning alguses ei olnud ta väga mainekas, kuid hiljem saavutas ta endal hea maine. Aastal 1910. hakkas ta endale leiba teenima, sest ta isa suri. Siis tulid välja ka tema klaverikontserdid. Aastaselt 1904-1914. õppis konservatooriumis ning lõpetas Rubinsteini auhinnagaema viis Sergei Londonisse, kus ta kohtus Djagileviga. 1920-ndatel naases ta Venemaale, kus oli tol ajal kodusõda ja viletsus. Poliitilise olukorra tõttu emigreerus USA-sse, kus ta äratas huvi ning temalt telliti teos „Armastus kolme apelsini vastu“. 1922. siirdub Pariisi, kus ta elab 14 aastat. Pariisi kirjutas ta 3 balletti; 3,4,5 klaverikontsert ning 2 viiulikontsertid. 1936. siirdus Sergei tagasi Venemaale alaliselt, sest talle tehti pidevalt kutseid. Sergeilt telliti teoseid, nt. muusika filmile. Naasmise aeg oli Sergeil valesti valitud, sest võimud sekkusid kunstnikute tegevusse. Sergei kirjutas ohutuid palakesi. Ta tegi pingutusi, et ta looks nõukogulik-realistlikke helitöid, kuid see ei päästnud teda enamII maailmasõja ajal saadeti tema arreteeritud Hispaania päritolu naine vangilaagrisse. 1948. toimus Vene heliloojate massiline süüdistamine Vene riigi vastasuses, samuti Prokofjevi.


Dmitri Šostakovitš (1906-1975)
Dmitri on sada protsenti 20.sajandis. Dmitri on üks 20.sajandi silmapaistvamaid sümfonisteta on kirjutanud 15 sümfooniat. Teose traagika ja draama tõttu on teda kõrvutatud Mahleriga. Tähendusrikkaid momentne kõrvutamiseks, nt 2,3,13,14 sümfoonias kasutas Dmitri koori ja vokaalsoliste. 13 sümfooniat nimetatakse „Babi jar“. Ka tema instrumentaalkontserte (2 viiuli, 2 tšello ja 2 klaverikontsertit) iseloomustab läbikomponeeritus ning muusikaline ja tehniline keerukus.

Tema kammermuusika: 15 keelpillikvartetti.

Tema suur tsükkel „24 prelüüdi ja fuugat“ klaverile on põhimõtteliselt sama, mis Bachi „Hästi tempereeritud klaviir“ ja Paul Hindemith’i „Ludus tonalis“. Need kolm teost on idee poolest samad, kuid pärinevad erinevatest ajastutest.

Dmitri kaks väljapaistvat ooperit on Gogoli ainetele „Nina“ (1928) ja „Katerina Izmailova“(1934) Leskovi ainetel. „Katerina Izamailova“ on vägivaldne ja rusuv teos, mis on stiililt isikudraama.

Dmitri helikeel ei ole üheselt määratlev, kuid kõige rohkem seisab ta lähedal neoklassitsistlikule suunale, lähtudes klassikalistest vormidest. Filosoofilises plaanis iseloomustab tema teoseid valutundlikkus inimeste ja sotsiaalsete probleemide suhtes. Tema suhtumisega ei olnud Venemaa ühiskonnas kerge hakkama saada. Karistuse kartuses ootasid tema teosed isegi mitukümmend aastat oma esmaettekannet. Dmitri pidi oma mõtteid väljendama groteski, satiiri ja iroonia kaudu, sest see oli kaitsekilbiks totalitaarse riigi võimude vastu. Kogu Nõukogude intelligents oli harjunud „ridade vahelt lugema“nii sündisidki Dmitri kuulsamad partituurid. Dmitri alustas muusikuteed ema käe all ja ta on õppinud Peterburi konservatooriumis klaverit ja kompositsiooni. Tema lõputööks oli I sümfoonia, millega tegi ta endale nime, sest see oli täiesti erinev lääne inimestele ja venelastele. Mõnda aega (kuni 30dani) töötas Dmitri pianistina, kuid ta loobus sellest tööst põhimõtteliselt ja hakkas edasi heliloominguga tegelema. Ta läks õppejõuks Leningradi ja Moska konservatooriumisse. Sarnased Mahleriga on tema muusikas sotsiaalsed probleemid. Dmitri loob muusikat põhimõtte järgi, et kujutada sotsiaalseid probleeme. Tema teostes on sotsiaalne valulävi ja terav diskussioon ühiskonnateemadel. Pärast Maailmasõdu muutub heliloojate helikeel, pöördutakse neoklassitsismi juurde. Enne seda kujutati tundeid ja tundelisust. Dmitril ei olnud kerge oma mõtteid ja tundeid kujutada Venemaal, seega pidi ta ennast väljendama läbi groteski ja iroonia. Tema õppejõududeks olid: pianismi alal Leonid Nikolajev ning kompositsiooni alal Maximilian Šteinberg ja Aleksandr Glazunov. Glazunov oli Peterburi konservatooriumi rektor ja andis andekatele õpilastele „pajukit”.

Dmitri I sümfoonia on mängukavas erinevatel konkurssidel ning seda dirigeeriti. See töötas väga hästi.

Dmitri jätkas oma õpinguid Šteinbergi käe all, kuid õppejõud oli tema jaoks vanameelne, sest Maximilian ei mõistnud, miks Šostakovitš kasutab dissonantse. See tõttu muutus õpilase ja õpetaja suhe väga teravaks, ning katkes pingete tõttu.

16-aastaselt alustas Dmitri kinos klaverimängu. Ta jõudis 1927. Chopini nimelisele rahvusvahelisele pianistide konkursile, kus ta märgiti diplomiga.



Sümfooniad

Ta on loonud 15 sümfooniat. Aastal 1925. kirjutas ta oma I sümfoonia ning aastal 1971. kirjutas ta oma XV sümfoonia. Tema I sümfoonial on eelnevate sümfooniate mõju (Stravinski, Glazunov). Edaspidi on ainult talle omane helikeel. Dmitri üritas oma mainet parandada, kirjutades IV ja V sümfoonia ning sõjateemalised VII ja VIII sümfoonia, kuid teda süüdistati siiski isamaa vastasuses. Tema sümfooniates kajastub ühelt perioodilt teisele üleminek, nt. V sümfoonia tähistav üleminekut varaselt perioodilt keskmisele.


Balletid

Dmitri balletid on „Polt“; „Kuldne sajand“ ja „Helge oja“, mis on loodud 30-ndatel, kuid ükski ei jäänud neist kavadesse.


Ooperid

Tema ooperid on Gogoli teemaline „Nina“ ja „Katerina Izmailova“ ehk „Mtenski maakonnast Leedi Macbeth“

Ooper „Leedi Macbeth Mtenski maakonnast“ Dmitri uskus sotsialismi ja selle ideaalidesse. Kirjutati artikkel, sest Stalinile ei meeldinud, et teos oli liiga isiklik ja seal oli liiga otsekoheselt ja ausalt räägitud. „Katerina Izmailova“ võeti skandaalselt mängukavast maha, kuid enne seda oli sellel 16 ettekannet. Ooper „Nina“ on „Leedi Macbeth Mtenski maakonnast“ täielik vastand.

Kammermuusika

Dmitri on loonud 15 keelpillikvartetti, mis on traagilised ja sisaldavad tsitaate varasematest teostest. Bachi muusika sisaldab monogrammi b a c h, Šostakovitši muusika sisaldab ka monogrammi, kuid d es c h.


Dmitri jaoks on rütm väga oluline, mis on tal teravalt punkteeritud. Tema muusikas on iseloomulikud suured intervallilised hüpped. Tema muusika on ärev.

Tema VII sümfoonia kannab nimetust „Leningradi sümfoonia“, mis on omastele ja hukkunutele mälestuseks.



XIII sümfoonia kannab nimetust „Babbi Jar“ ning on kirjutatud bassile, meeskoorile ja orkestrile. Babbi Jar on koht Kiievi lähedal, kus hukati juute. Teose süžee on võetud samanimelisest poeemist ning teoses on sarkasmiga alapealkirjad. Selle teose teksti ja muusika autorit süüdistati kurjusesautor pidi poeemi ümber töötama, kuid Šostakovitš oma sümfooniat ümber ei teinud.


Verilənlər bazası müəlliflik hüququ ilə müdafiə olunur ©azrefs.org 2016
rəhbərliyinə müraciət

    Ana səhifə