1. Sergei Prokofjev




Yüklə 155.82 Kb.
səhifə1/4
tarix25.04.2016
ölçüsü155.82 Kb.
  1   2   3   4


1. Sergei Prokofjev (1891-1953), pianist ja helilooja, 20. sajandi alguse üks olulisemaid vene moderniste, elas aastaid Läänes. 1936. aastal läks ta elama Nõukogude Liitu ja kirjutas seal oma autobiograafias, et oli tervitanud rõõmsalt 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni Venemaal, oodates radikaalset traditsiooni murdumist. Prokofjevi huvi traditsioonide lõhkumise vastu oli siiski pigem kunstilist kui poliitilist laadi. Teda innustas Vladimir Majakovski luule ja futuristide kogu “Kõrvakiil avaliku arvamuse pihta”. Oma autobiograafias jätkab helilooja, et tal ei olnud tegelikult täpset ettekujutust Oktoobrirevolutsioonist.

1918. aastal viibis helilooja Vladivostokis ja Jaapanis ning jõudis välja New Yorki, kus andis klaveril soolokontserte. Juudi ansambel Simro, mille liikmed olid emigreerunud Nõukogude Liidust, tellis temalt “Avamängu heebrea teemadel” klarnetile, keelpillikvartetile ja klaverile (1919, orkestreeritud 1934). Teose esiettekanne toimus New Yorgis 1920. aastal, Prokofjev ise mängis klaveri1t.
Prokofjev on kirjutanud muusikat peaaegu kõikides žanrides, tema loomingu põhiosa moodustavad balletid, seitse sümfooniat ning instrumentaalkontserdid. Et Prokofjev oli ise väljapaistev pianist, on klaveril tema muusikas eriline tähtsus.

Varane loomeperiood (kuni)

Sellesse aega kuuluvad õpingud Peterburi konservatooriumis. Avalikkuse tähelepanu äratas Prokofjev esimest korda oma klaveriteostega. "Neli etüüdi" (1909) ja viiest klaveripalast koosnev tsükkel "Sarkasmid" (1914) tekitasid oma uudse, kohati groteskseltki mõjuva helikeelega vanameelsete kuulajate seas pahameelt. Juba oma 1. klaverikontserdi (1912) esmaettekandel näitas tollal vaid 21-aastane Prokofjev end küpse meistrina, kel pianistina on lausa pöörane mängutehnika ning kes heliloojana valdab võrdselt hästi nii värvikat orkestratsiooni kui ka kompositsioonilist vormitervikut. 2. klaverikontsert (1913, uus redakt. 1923) ärritas taas oma dissoneerivate harmooniate ning 1. osa pika, dramaatilise ja virtuoosse kadentsiga konservatiivsemaid kuulajaid.

Selleks ajas oli Prokofjevi novaatorlik klaverimängustiil juba välja kujunenud. Seda iseloomustab kiire tempo, rütmiline aktiivsus, energiline motoorika ja tokaatalikkus, mida nimetatakse mõnikord ka löökpianismiks. Aastatel 1915-1917 kirjutab ta aga 20 miniatuurist koosneva tsükli "Põgusad hetked", milles avaneb tema natuuri järelemõtlik, tundlik ning lüüriline poolus.

1914. aastal sõitis Prokofjev Londonisse, kus Djagilev tellis temalt balleti, mis lavale ei jõudnudki, sest Djagilevile ei meeldinud selle muusika ohjeldamatu ja agressiivne laad. Praegu tuntakse teost "Sküüdi süidi" nime all ja esitatakse kontsertettekandes üsna sageli.



Sümfoonias nr. 1 "Klassikaline" (1917) stiliseerib Prokofjev Haydni klassikalist helikeelt. Seda sümfooniat peetakse esimeseks neoklassitsistlikuks heliteoseks üldse.

Teine loomeperiood (1918-1936)

Prokofjev siirdub esialgu New Yorki ning sealt edasi Pariisi. Neil aastail valmivad tal 3. klaverikontsert (1921), 4. klaverikontsert (1931) ja monumentaalne 5. klaverikontsert (1932). 4. klaverikontsert on kirjutatud vasakule käele. Selle tellis pianist Paul Wittgenstein, kuid ei esitanud seda, kuna polevat Prokofjevi muusikast mõistnud ainsatki nooti.

Lavamuusika ja sümfoonia põimuvad Prokofjevi muusikas omavahel: ooperi "Tuliingel" (1927) muusikalist materjali on ta kasutanud 3. sümfoonias (1928) ning balleti "Kadunud poeg" (1929) muusikat 4. sümfoonias (1930).

Kolmas loomeperiood (1938-1953)

1938. aastal pöördus Prokofjev lõplikult tagasi N. Liitu. Publikumenu saatis tema balletti "Romeo ja Julia" (1938), 5. sümfooniat (1944) ja kantaati "Aleksandr Nevski" (1939). Pärast 6. sümfoonia (1947) esiettekannet aga süüdistasid nõukogude ideoloogid Prokofjevit formalismis. Ent Prokofjevi rahvusvaheline autoriteet oli siiski sedavõrd suur, et tema teoste ettekandeid ei söandanud keelata isegi Kremli võimuladvik.



Lavamuusika

Prokofjev on kirjutanud 8 ooperit, kuid edu saatis vaid commedia dell'arte vaimus koomilist ooperit "Armastus kolme apelsini vastu" (1919).

Prokofjevi ballettidest on menukaimaks osutunud "Romeo ja Juli" (1938). Helilooja on teinud balleti muusikast ka kaks samanimelist süiti ja kümnest klaveripalast koosneva tsükli. Tegelaste ja tüüpsituatsioonide iseloomustamiseks kasutab helilooja tervet juhtteemade kompleksi.

1936. aastal kirjutas Prokofjev lastele mõeldud sümfoonilise muinasjutu "Petja ja hunt" lugejale ja sümfooniaorkestrile. Selles teoses iseloomustab iga tegelast kindel teema, mida alati esitab ka üks ja seesama pill.

Prokofjevi muusikas on jälgitavad eri muusikastiilide tunnused. Üldkarakterilt on tema loomingut paigutatud enim neoklassitsismi alla. 1920. aastatel kirjutatud teostes aga väljenduvad ka ekspressionistlikud jooned ning hilise perioodi loomingut iseloomustavad meloodilisus ning eepika.
2. Sergei Rahmaninov (1873-1943)

Rahmaninov oli “Eleegilise trio” nr. 1 g-moll (1892) kirjutamise ajal 19aastane – teose üliromantilises tundepuhandus on aimata nii teatraalset maailmavalu kui epigoonlikku (Tšaikovski) nõretavat paatost. Samas on loos kahtlemata tunda tulevast hiilgavat meloodiameistrit.
3. Aleksandr Srjabin (1872-1915), on suure vene heliloojana tuntud müstik ja filosoof. Tema maailmavaates, muusikas ja luules on valdav ekstaasi idee. Kogu ta looming on selle idee väljendus, selle pühitsus ja üleskutse selle poole. Tema piiramatu andumus sellele jumaldatud ideele ületab iga inimliku kahtluse ja ebatäiuslikkuse, viies vaimu olemise tippu, sinnasamasse talle armsasse igavesse lõpmatusse valgusesse.
Skrjabin unistas värvilise valguse ja isegi pillimeeste pilkude ühtsesse süsteemi viimisest muusika kulgemisega
4. Igor Stravinski (1882-1971) eripalgelist loomingut kujundas neoklassitsistlik mõtlemine enam kui kolme aastakümne vältel. Ta sai üsna mitmekülgse hariduse ja aadlikasvatuse. 1905. aastal lõpetas ta Peterburi ülikooli õigusteaduskonna. 1902. aasta suvel kohtus Stravinski Nikolai Rimski-Korsakoviga. Viimane vaatas kahekümneaastase komponisti esimesi loomingukatsetusi ja soostus teda juhendama nii kompositsioonitehnika kui ka harmoonia ja orkestratsioonivallas. Sel perioodil valmib ka Stravinski esimene suurvorm, Sümfoonia Es-duur, mille helikeeles ja orkestratsioonis on tunda veel Tšaikovski ja Glazunovi mõju.

1910. aastast viibib ta üha sagedamini Prantsusmaal. Aastal 1939, mil Euroopas tihenevad üha enam Teise maailmasõja ähvardavad pilved, kolib Stravinski USA-sse, kus elab ja töötab surmani.



Looming

Stravinski looming jaotatakse tavaliselt Vene periood, neoklassitsistlik periood ning seeriatehnika periood. Üldjoontes langeb see lahterdus kokku ka keskkonnaga, milles helilooja elas ning tegutses. Vene perioodi iseloomustab lähtumine vene rahvuslikest traditsioonidest ja temaatikast. Viimaseks selle etapi teoseks loetakse "Sõdurilugu". Neoklassitsistliku perioodi esikteoseks loetakse tavaliselt balletti "Pulcinella" (1920) ning viimaseks ooperit "Elupõletaja tähelend" (1951). Dodekafoonia ja seeriatehnika vastu hakkas Stravinski huvi tundma alles USA-s.



Lavamuusika

Muusikalisi lavateoseid iseloomustab kõige selgemalt eri žanride – ooper, ballett, pantomiim ja oratoorium – ühendamine. Stravinski jõudis kirjutada muusika kokku kahekümnele etendusele. Ooperid (3) "Ööbik", "Mavra", "Elupõletaja tähelend"; ooper-oratoorium "Kuningas Oidipus". Täispikk ooper on ainult "Elupõletaja tähelend". "Ööbik" ja "Mavra" on pigem ooperižanris lühietendused. Ka kaheksast balletist enamik pole tervet õhtut täitvad lavateosed.

Stravinski tõus maailma muusikaeliidi tippu oli erakordselt kiire. Oluline roll on Sergei Djagilevil, kes tellis oma Pariisis tegutseva Vene balletitrupi jaoks kolm balletti: "Tulilinnu", "Petruška" ja "Kevadpühitsuse", mis tõid Stravinskile maailmakuulsuse.

"Tulilinnu" aluseks on vene muinasjutt surematust Kaštšeist ja tsareevitš Ivanist. Balleti muusikas, eriti selle orkestratsioonis, võib leida veel Stravinski õpetaja Rimski-Korsakovi mõjusid, mõnes episoodis ka Debussy laadis impressionistlikku koloriiti. Kaštšeid ja tema kurjuseriiki iseloomustavad muusikas rohked kromatismid, vähendatud intervallid ning orkestratsioonis madalate puhkpillide süngevõitu tämbripalett. Tulilinnu kõlamaailmas võib aga kuulda tervetoon-helilaadil põhinevaid intonatsioone, noonakorde ja suurendatud kolmkõlade paralleelseid liikumisi, mis annavad muusikale impressionistliku varjundi. Tsareevitš Ivani iseloomustava kujundina esinevad vene rahvalaulu motiivid.

Ballett "Petruška" on omapärane nukudraama, mille tegelased Arlekiin, Colombina ja Pantalone meenutavad commedia dell'arte traditsioonilist kolmnurka. "Petruška" partituur on juba märksa novaatorlikum. Uuendused puudutavad peamiselt rütmi ja harmooniat. Taktimõõdu vaheldumine kolmanda pildi lõpul 4/8-lt 5/8-le ning sealt edasi 6/8-le. Samuti võib "Petruškas" leida polütonaalseid episoode.

"Kevadpühitsus", alapealkirjaga "Pildid paganlikust Venemaast", on Stravinski varajaste ballettide seas kõige novaatorlikum. Esietendusel puhkes skandaal ja Djagilevil tuli eesriie langetada juba etenduse keskel. Balletis on järjestatud hulk tantsustseene ("Kevadised ringmängud", "Neidude salamängud", "Esivanemate vaimude kutsumine" jt.), mida seob hoopis laiem idee kui mingi konkreetse loo lavaline ümberjutustamine – see on arhailise Venemaa paganlike rituaalide kujutamine muusikas ja tantsus. Uuendused "Kevadpühitsuse" muusikas mõjusid veelgi šokeerivamalt. Need puudutasid korraga nii harmooniat, rütmi kui ka orkestratsiooni ning isegi teemade ülesehitust. Stravinski kasutas siin meloodiate asemel nn meloodiatuumasid, millele vastavalt vajadusele kas lisab ühe-kahetaktilisi motiive või surub meloodiatuumad mõne fraasikärpega veelgi rohkem kokku. Sellega kaasnevad tavaliselt ka taktimõõdu muutused, mistõttu "Kevadpühitsuse" partituuris on episoode, kus meetrum vaheldub täpselt üle takti. Teine uuenduslik moment

"Kevadpühitsuse" partituuris puudutab motiivikordusi ning seeläbi meloodilise materjali arendust. Motiivikordustega on seotud ka rütmikordused, mis annab põhjust rääkida rütmi erilisest rollist terve balleti muusikalises dramaturgias. Näiteks üks ja sama motiiv võib esineda eri taktimõõtudes, või kui taktimõõt ei muutu, nihkuvad motiivi üksikud helid rõhuliselt taktiosalt rõhutule jne.

Oma aja kohta novaatorlik on ka "Kevadpühitsuse" orkestratsioon, milles on põhitähelepanu pööratud iga instrumendi individuaalse värvingu maksimaalsele väljatoomisele, kuna nii mõnelgi puhul mängib korraga mitu soolopilli. Suur osa on balletis ka löökpillidel.

Üleminekut Vene perioodilt neoklassitsistlikule tähistab "Sõduri lugu" (1918). Libreto räägib Sõdurist, Kuradist ja Printsessist. Selle allegoorilise mõistuloo sügavamat mõtet võib näha vähemalt kahel tasandil. Esiteks kujutatakse elu pagulasena: see, kes võõrsil võib ehk kuningaski olla, ei ole kodumaal keegi. Teiseks võib siin näha allegoorilist lugu nii isiksuse eneseleidmisest kui ka -kaotamisest. Laval on rollid jaotatud selliselt, et Kurat näitleb ja tantsib, Printsess ainult tantsib ning Sõdur väljendab ennast pantomiimiga. ogu teksti, kaasa arvatud tegelaste dialoogid, esitab jutustaja.

Muusika on võrdlemisi irooniline: siin kohtab banaalsevõitu marsimotiive, stiliseeritud šlaagreid ning mitmete rahvaste tantsumuusikat. Instrumentide valik – viiul, kontrabass, klarnet, fagott, kornet, tromboon ja löökriistad – ei olnud Stravinskil mõistagi juhuslik. Siin mängivad iga pillirühma kõige värvikamad esindajad ja samas katab selline ansambel ka kõik kõlaregistrid madalaimast kõrgeimani.



Ballett "Pulcinella" (1920) kammerorkestrile ja kolmele lauljale märgib neoklassitsistliku perioodi algust. Stravinski kasutas selle balleti komponeerimisel Giovanni Battista Pergolesi käsikirju ning see asjaolu ei määranud mitte ainult muusika "Klassitsistliku" kõlapildi, vaid ka commedia dell'arte laadis maneerliku tegevustiku. Pergolesi muusikast võttis Stravinski üle küll rohkesti meloodiaid, kuid harmooniasaate ja orkestratsiooni tegi mõistagi ise. Muusika meelelahutuslik iseloom ning Picasso loodud lavakujundus ja kostüümid tagasid kohe ka publikumenu.

Stravinski neoklassitsistlikku perioodi kuulub ooper-oratoorium "Kuningas Oidipus" (1927). Kõik osatäitjad laulavad ladina keeles. Jutustaja, kes vahendab sündmustikku (lavategevus teoses puudub), suhtleb aga publikuga kohalikus keeles. Ooper-oratooriumi kompositsiooniline ülesehitus sarnaneb klassikalise numbriooperiga: teos koosneb aariatest, duettidest ja kooridest. Teoses võib täheldada Händeli ja Verdi laadis suurejoonelist dramatismi ning ooperlikult heroilist pateetikat.

Stravinski ainus täispikk ooper "Elupõletaja tähelend" (1951) on ühtlasi ka helilooja neoklassitsistliku stiiliperioodi viimane teos. Teose idee sai Stravinski 18. saj. inglise graafiku Hogarthi kaheksast gravüürist, mis jutustavad seikleva provintsinooruki avantüüridest ja allakäigust. Hogarthil on noormehe elutee peamisteks sõlmpunktideks ootamatu pärandi saamine, laostumine, abielu inetu ja vana naisega ning peategelase surm hullumajas.

Muusikaliselt ülesehituselt järgib ooper klassikalise numbriooperi skeemi, milles on nii aariad, retsitatiivid, koorid kui ka ansamblid. Ooperis on ka palju da-capo-aariaid ning klavessiini saatega secco-retsitatiive, mis viitavad juba otseselt klassikalisele ooperižanrile.

Viimane lavateos lühiballett "Agoon" (1957) koosneb 12 abstraktsest tantsust.

Orkestrimuusika

Enamik helilooja balletimuusikast kõlab tänapäeval orkestrisüitidena. Stravinski teostest sümfooniaorkestrile on väljapaistval kohal kolm sümfooniat: 1. sümfoonia Es-duur, "Sümfoonia in C" ja "Sümfoonia kolmes osas". Varajastest kompositsioonidest tuleb esile tõsta "Fantastiline skertso" (1908) ning neoklassitsistlikust perioodist Viiulikontserti (1931). Stravinski eksperimenteeris mitmete koosseisudega ning sünteesis eri muusikažanre. Nt "Sümfooniate puhkpillidele" (1920) puuduvad keelpillid üldse ning tegemist on süidiliku tsükliga, mis koosneb lühikestest litaaniatest. Ning ka "Psalmide sümfoonia" pole tegelikult "päris" sümfoonia – selles vokaalsümfoonilises teoses segakoorile ja orkestrile pole orkestrikoosseisus ei viiuleid, vioolasid ega ka klarneteid. Klaverikontserdi kirjutas Stravinski 1924. aastal, kuid solisti saateorkestris mängivad vaid puhkpillid ja kontrabassid.



"Sümfoonias in C" on mitmeid kontsertlikke episoode, millistest eraldi tuleb esile tõsta flöötide ning klarnetite rohkeid soolosid. Neljaosaline teos pole kuigi pikk. Selle äärmised osad on kirjutatud klassikalises sonaadivormis ning orkestrikoosseis on tagasihoidlik.

"Sümfoonia kolmes osas" kujutab endast samuti sümfoonia- ja kontserdižanri sünteesi, ka siin on oluline roll sooloinstrumentidel. Esimeses tokaataliku karakteriga osas soleerib klaver. Teises osas on värvekujundavas funktsioonis aga harfid. Finaalis on kõlaliselt esile tõstetud nii harf kui ka klaver ning neile lisaks ka puhkpillide ansamblid. Ka teose muusikalis-dramaturgiline arendus meenutab rohkem concerto grosso't kui klassikalist sümfooniat. Helilooja kasutab motiivide ümberpaigutamist ja kontrastset vaheldumist, rütmi- ja tämbridramaturgiat.

Väljapaistval kohal on ka kolmeosaline "Psalmide sümfoonia" (1930) segakoorile ja orkestrile. Ühtlasi on see ka helilooja esimene vaimulik suurvorm. Orkestris puuduvad viiulid, vioolad ja klarnetid, küll aga on Stravinski komponeerinud ulatusliku partii kahele klaverile. Tekst pärineb ladinakeelsetest psalmidest ning teose vormiks valis Stravinski polüfoonilise arendusega kolmeosalise tsükli.

Igor Stravinski tähtsus 20. sajandi muusika kujunemisloos on erakordselt suur. Tema avatus kõigele uuele ning samas vanade meistrite loomingu põhjalik tundmine, tema võime luua tähtteoseid pea kõikides žanrides sakraalmuusikast jazz'ini oli erakordne.Kõige silmapaistvamad uuendused olid uus lähenemine instrumentide tämbritele ning rütmikäsitlus. Sooloinstrumentide suur osatähtsus on andnud põhjust nimetada Stravinski orkestrit solistide orkestriks.
5. Dmitri Šostakovitš (1906-1975) on 20. sajandi silmapaistvamaid sümfoniste. Sarnaselt Mahlerile kasutas ka Šostakovitš oma sümfooniates mõnikord koori ja vokaalsoliste (nt. 2., 3., 13. ja 14.). Sümfooniline läbikomponeeritus iseloomustab samuti helilooja kahte viiuli-, kahte tšello- ning kahte klaverikontserti.

Suurtsükli „24 prelüüdi ja fuugat“ (1951) klaverile on võrreldav Hindemithi teosega „Ludus tonalis“. Šostakovitš on kirjutanud ka kaks väljapaistvat ooperit – „Nina“ (1928) ja „Katerina Izmailova“ (1934). Esimene neist on ekstsentriliselt satiiriline lavateos, teine on aga oma vägivaldse ning rusuva tegevustikuga ekspressiivne isikudraama.

Loominguline käekiri pole Šostakovitšil üheselt määratletav, kõige lähemal seisab see neoklassitsistlikule suunale. Täheldatav on Šostakovitši puhul lähtumine klassikalistest vormiskeemidest, mida helilooja küll mõnevõrra muudab ja laiendab. Šostakovitšit ja tema muusikat iseloomustab filosoofilises plaanis kõige paremini madal sotsiaalne valulävi ning kõrgendatud tundlikkus kõigi inimlike ja sotsiaalsete probleemide vastu. Venemaa totalitaarses ühiskonnas polnud tal mõistagi kerge seda oma heliteostes väljendada. Repressioonide kartusel pidid mõned tema oopused esiettekannet ootama aastakümneid, näiteks 4. sümfoonia (1936) jõudis esmaesituseni 1961. aastal. Totalitarismi tingimustes pidi helilooja end sageli väljendama iroonia, satiiri ja mõnikord ka groteski kaudu, kuna mitmetähenduslikkus oli võimude formalismisüüdistuste vastu omamoodi kaitsekilp. Kogu nõukogude intelligents oli juba jõudnud harjuda lugema n-ö ridade vahelt. Sel kombel sündisid Šostakovitši partituuride mõjuvaimad leheküljed, kus satiir ja traagika võivad nii interpreedid kui ka kuulajad panna piltlikult öeldes läbi pisarate naerma.

1919-1925 õppis Šostakovitš Peterburi konservatooriumis kahel erialal: klaver ja kompositsioon. Oma lõputööks kirjutas 19-aastane Šostakovitš 1. sümfoonia (1925), millega äratas muusikaringkondades kohe suurt tähelepanu. 1927. aastal kõlas teos Berliinis, 1928. aastal Philadelphias ning 1931. aastal New Yorgis.



Sümfooniad

Šostakovitš kirjutas 15 sümfooniat. 5. sümfoonia d-moll op.47 (1937) märgib Šostakovitši loomingus üleminekut varaselt loomeperioodilt keskmisse perioodi. Eriline roll on 5. sümfoonias rütmil. Teravalt punkteeritud rütmifiguurid koos kromatismide ja suurte hüpetega ilmnevad juba esimese osa avataktides, lühikeses kaanonilaadses epigraafis, mille ärevad intonatsioonid on Šostakovitši loomingulisele käekirjale väga iseloomulikud. Teose üldistusjõud avaneb kolmandas osas, mis oma lüüriliste intonatsioonidega on ühtlasi ka sümfoonia muusikaliste konfliktide filosoofiline lahendus. 5. sümfoonia kujundimaailm on küllaltki mitmekihiline. Seetõttu sai sümfoonia pärast esiettekannet vastakate hinnangute osaliseks, sest teose ülesehituse ning kujundiseoste komplitseeritus polnud paljudele arvustajatele jõukohased mõista.



7. "Leningradi sümfoonia" (1941) sai alguse Teise maailmasõja esimestel päevadel ning lõpetati Leningradi blokaadi tingimustes. Teose militaarsed rütmid ning kurjakuulutavalt sõjakad intonatsioonid väljendavad kõikehävitava sõjamasina koletut jõudu.

1953. aastal valmis Šostakovitšil 10. sümfoonia, mida peetakse tema sümfoonilise muusika üheks vaieldamatuks kõrgpunktiks. 1. osa skertso on kurjakuulutavate ostinaatsete rütmide ning värvika orkestratsiooniga üks helilooja groteskitunnetuse väljendusrikkamaid näiteid. Kolmandas osas kasutas ta motiivi nootidel d-es-c-h, mille ta tuletas oma initsiaalidest.

Hilisematest sümfooniatest on väljapaistval kohal viieosaline 13. sümfoonia "Babi Jar" op. 113 (1962) bassile, meeskoorile ja orkestrile (Babi Jar on paik Kiievi lähedal, kus aastatel 1941-1942 hukati umbes 100 000 juudi rahvusest sõjavangi). Kuigi 13. sümfoonia on varjamatult sõjavastase sõnumiga, tegi esiettekandele järgnenud ametlik kriitika selle maatasa. Teksti ja muusika autoreid süüdistati selles, et sümfoonia on täis süngeid värve ja kurjust, et selles valitseb satiiriline paroodia ja pessimism.

Kammermuusika

Viieteistkümnest keelpillikvartetist on üks tähelepanuväärsemaid viieosaline Keelpillikvartett nr. 8 c-moll op. 110 (1960), seda tänu oma ekspressiivsete kujundite väljendusjõule kui ka sümfonismiga võrreldavale muusikalis-dramaturgilisele arendusele. Helilooja kasutab siin muusikalisi tsitaate oma varasematest teostest.

Traagika iseloomustab ka varasemat Klaveritriot nr. 2 e- moll op. 67 (1944), mille Šostakovitš pühendas oma ühe sõbra mälestusele. Teose äärmuslikud meeleolud kulmineeruvad viimases osas, mida on võrreldud ka halastamatu surmatantsuga.

Ooperid

Noorpõlveooper "Nina" (1928) tekitas pärast esmalavastust tormilisi diskussioone, kuna lavateose satiir mõjub siin üsnagi ekstsentriliselt. Lugu ise on kantud absurdihuumorist (Juuksur ajab ühel vandil habet ja järgmisel päeval selgub, et tollel on nina kadunud. Asutakse nina otsima).



"Katerina Izmailova"(1934) on maailmas kasutusel nime all "Leedi Macbeth Mtsenski maakonnast" (peategelase mäss ümbritseva vastu). Ooperi muusikas valitsevad ekspressionismile lähedased pinged, oskusliku meistrina oskab helilooja siin kõiki tegelasi muusikalis-psühholoogiliselt portreteerida ning kujutada helides ka peategelast rõhuvat lämmatavat atmosfääri.

Šostakovitš kirjutas 1930. aastail ka kolm balletti ("Polt", "Kuldne sajand" ja "Helge oja"), kuid ükski neist pole jäänud balletiteatrite mängukavadesse kauemaks püsima.


6. Aleksandr Mossolov (1900-1973), andis panuse modernistlikku liikumisesse Venemaal, olles mõjutatud Honeggerist (näiteks konstruktivistlik sümfooniline pilt “Zavod” / “Tehas”).  Mosolovi varasemat muusikat iseloomustab teatav urbanistlikkus, iroonia ja intensiivsus. Aastatel 1927-1931 kritiseeris Vene Proletaarsete Muusikute Ühing teda kõvasti modernismi kaldumise pärast. Sellele järgnes pikk loomepaus ja stiilimuutus lihtsuse suunas. Hilisemas eas tegeles ta Turkmeenia, Kirgiisia ja erinevate Venemaa piirkondade folklooriga.

Palju Mosolovi varasemaid teoseid on kadunud, kuna käsikirjadega kohver varastati (oopused 21-22). “3 detskih stsenki” (“Kolm lastesteseeni”) sopranile või tenorile, klaverile ja löökpillidele op. 18  ning “4 gazetnõh objavlenija” (“Neli ajalehekuulutust”) häälele ja klaverile op. 21a valmisid aastal 19262.
7. Béla Bartók (1881-1945) jättis 20. sajandi muusikasse tähelepanuväärse jälje kui helilooja, pianist ja mitmekülgne muusikafolklorist. Bartóki loomingustiil ongi orgaaniline sulam rahvamuusika lätetest ning modernistlikest kompositsioonitehnikatest. Bartók õppis Budapesti muusikaakadeemias 1899-1903 kahel erialal – kompositsioon ja klaver. Oli pianismis fenomenaalselt andekas. Suutis kiires tempos otse noodist veatult mängida Richard Straussi keerulisi partituure.

Heliloojana avastas enda jaoks esmalt Wagneri ja Brahmsi. Isikupärase stiili väljakujunemises mängisid kahtlemata oma osa aastad 1904-1907, mil Bartók tegeles süvendatult Ungari rahvaviiside uurimisega.



Looming

Varajane loomeperiood

Bartóki isikupäraste, folkloorsete elementidega rikastatud stiili varaseimaks näiteks peetakse tema 1. keelpillikvartetti (1908). Kolm aastat hiljem (1911) kirjutas ta ooperi "Hertsog Sinihabeme loss" ja klaveripala "Allegro barbaro", mis kindlustasid talle rahvusvahelise tuntuse. "Allegro barbarole" on iseloomulik klaveri kasutamine enam löökpilli kui meloodia- ja harmooniainstrumendina. Ühevaatuselise ooperi "Hertsog Sinihabeme loss" muusikas ja ideestikus on märgata ekspressionistlikke tendentse. Esmalavastuseni jõudis see alles 1918. aastal.

1917. aastal kirjutatud balleti "Puust prints" helikeeles on märgata hoopis impressionistlikku koloriiditaju ja läbipaistvat orkestratsiooni, mis annab kujundlikult edasi muinasjutulist õhustikku.

Keskmine periood

Bartóki sel ajal kirjutatud teoste seas on tähelepanuväärsel kohal klaveripalade tsükkel "Mikrokosmos" ja pantomiim-ballett "Võlumandariin". "Võlumandariin" (1923) on helilooja meisterliku orkestratsiooni üks värvikamaid näiteid, muusika hoogsat energiat ning atraktiivseid rütmikujundeid võib võrrelda vaid Stravinski "Petruška" ja "Kevadpühitsusega". Libreto varjamatu seksuaalsus oli põhjuseks, miks "Võlumandariini" esmalavastus toimus alles 1926. aastal ja Kölnis.

Ulatuslikku klaveritsüklit "Mikrokosmos" kirjutas Bartók 11 aastat. See sisaldab 153 klaveripala, mis ilmusid kuues vihikus. Selle esimesed palad on jõukohased ka väikestele muusikaõppuritele, viimased lood eeldavad aga esitajatelt juba üsna viimistletud mängutehnikat.

Viimane loomeperiood

Bartóki hilised teosed on tema loomingust kõige filosoofilisemad. Siia kuuluvad 5. ja 6. keelpillikvartett (1934 ja 1939), "Muusika keelpillidele, löökpillidele ja tšelestale" (1936), Sonaat kahele klaverile ja löökpillidele (1937), 2. viiulikontsert (1938) ning Orkestrikontsert (1943). Orkestrikontsert on viieosaline sümfoonia suurele orkestrile – kolmekordne koosseis puu- ja vaskpuhkpille ning suurendatud keelpillikoosseis. Solistide ja orkestripartiide keerukus ning tämbripolüfoonia seavad siin orkestrantidele ja dirigendile üsnagi kõrgeid nõudmisi.

Kuigi Bartókit tuntakse peamiselt instrumentaalteoste loojana, on ta kirjutanud ka vokaalmuusikat: laulutsükleid Ungari rahvaviiside ainetel ja koorikompositsioone (kantaat "Cantata profana" 1930).

Bartóki stiili üldiseloomustus

Loomingulises käekirjas paistavad silma kolm üldisemat tunnusjoont: enamasti polüfooniline faktuur, meloodilise materjali tugev seotus folklooriga ning ebaregulaarse meetrumi sage kasutamine. Noore Bartóki teostes on tunda impressionismi mõjutusi, tema küpse loomingu vormikäsitlus läheneb aga enim neoklassitsismile. Bartóki teoste harmoonia lähtub tavaliselt meloodiajoonise helilaadist: nende astmetele tugineb ka harmoonia. Kuigi Bartóki kompositsioonid on enamasti tonaalsed, avardas ta tonaalsuse mõistet nii rohkete laadiväliste dissonantside sissetoomisega kui ka polütonaalsusega. Teoses "Muusika keelpillidele, löökpillidele ja tšelestale" katsetas helilooja ka atonaalsuse ja seeriatehnikaga (kuid seerias on siin vaid viis nooti).

  1   2   3   4


Verilənlər bazası müəlliflik hüququ ilə müdafiə olunur ©azrefs.org 2016
rəhbərliyinə müraciət

    Ana səhifə